Ega me tänasega teab-mis kaugele jõudnudki. Poolsaarte tippude võtmine on ajakulukas, aga selle eest tore ja kõverteine ettevõtmine. Õnneks pole kuhugi väga kiiret ka. Enamus pilte talletus fotokasse – siin on mõned, mis telefoni jäid. Oleme hetkel ühes mõnusas sadamalinnas. Karavaniplats on küll suht parkla-tüüpi, aga kõik mugavused on olemas. Kui vaid õige juhe kaasas oleks, saaks ka alajaama laadimiseks vajaliku voolu kapist kätte. Hetkel töötab külmik alajaama pealt ning seda laeb omakorda sõites inverter. Saavad ilusasti hakkama. Värske kööginurk on samuti ülesannete kõrgusel 🙂 Täna chill ja väike vein – homme päevatäis saari ja praame.
Tänaseks 85-aastase Maynard Haddadi isa tuli Ameerikasse Süüria sõjapõgenikuna. Esimene hooga õppis El Pasosse elama sattunud mees ära Hispaania ning alles seejärel Inglise keele. Nii oli lihtsam, sest USA lõunaosariikides ning eriti veel piiriäärsetel aladel on aastasadu elanud meeletu kogus Mehhiklasi ja muid Hispaania keelt rääkivaid inimesi. 1953 aastal avas ta El Pasos väikese autopesula ning söögikoha. Aastate jooksul on kõnealune söögikoht saavutanud suure tuntuse ning sinna on sööma sattunud ka hulganisti kohalikke selebriite.
Esmapilgul äärmiselt lihtsakoelises söögikohas käivad igapäevaselt söömas paljud. Väikeste laudade taga istuvad ülikondades advokaadid, töölised, ärihaid ja tavapööbli esindajad. Peamiselt Mehhiko kuisiinil baseeruvad road on maitsvad ning valmivad kiirest. Kohvi voolab ojadena, personal on sõbralik ja töökas. Tõsi, Euroopa Liidu tervisekaitse-ametnik minestaks juba uksel, ent siin, mitte-ülereguleerimise maal, on kõik korras. Inimesed teevad oma tööd, käivad head sööki nautimas ning tunnevad end hästi. Äri õitseb. Isalt liikus äri edasi siinsamas sündinud Maynardile ning täna loodab poeg, et eduka äri võtab ühel ilusal päeval vedada tema tütar.
“I grew up on this block,” Maynard said. “I was born right over there. In those days they didn’t go to the hospital, they just dropped your ass and kept going.”
Kuuba on üks kummaline ja lummav riik. Veelgi kummalisem on see, et tal õnnestus alles teisel korral mulle hinge pugeda ning täna võib seda saareriiki liialdamata pidada üheks minu maailma lemmikriigiks. Eriline armastus kuulub sealjuures Havana vana-vanalinnale. Ja siis omakoda veelgi kummalisem on see, et mõlemad Kuuba-kogemused pärinevad eelmisest aastast. Siin on teise sutsaka pildid. Proovisin kuidagi nii, et palju eelmistega ei korduks. Keeruline, aga eks vaadake ise. #laisaarlane#sensorialtravel#amazonasreisid
