Esimesed kolm mini-caravani ööd on nüüdseks seljataga ja aeg on oma esimsed mõtted ja emotsioonid kirja panna. Võrdlusmomenti on, sest eelmine, kõige väiksem Respo minikas, jõudis minu valduses toimetada aastakese, enne kui see olude sunnil ära tuli müüa. Õnneks läks tuttavale ning sellega on suur rõõm vahel taas kokku sattuda. Uue haagise juures sai tehtud aga mõned muudatused. Aknaid on oluliselt vähem, katuseraamid ja markiis on küljes ning seekord on tegemist veidi suurema off-road versiooniga. Ahi, mille Respo kohe haagisesse sisse ehitas, töötab suurepäraselt ning on oluliselt vaiksem, kui eelmises haagises. Eelmisele haagisele sai Webasto “tuppa” ehitatud, seekord peidab see end aga tiislikastis. 2×12-tunnise töötsükli tarbeks kulus vaid 2,6 liitrit kütust. (Kolmas kord on veel mõõtmata)
Hiiglama suur vahe on, kas ahi toimetab toas või tiislikastis.
Magamiseks on hetkel 190×140 madrats ning köögiks kasutame matkalauda ja -pliiti. Pliit jääb ka tulevikus samaks, sest see on hea, madal, stabiilne, soodne ja lihtsalt reguleeritava võimsusega. Sisse-ehitatav kööginurk tuleb aga paremasse esinurka L-kujulise 50cm kõrguse töötasapinna ja nelja riiuli/kapiga. Nii jääb tuppa astudes piisavalt ruumi, et jalanõudega mässata ja asju käest ära panna. 140×190×18 madratsi alla tekib 10cm kõrgune avatud otsadega alus, mis laseb soojal voodi alla pugeda. Lisaks saab sealset ruumi kasutada ka panipaigana. Voodi tagumine kolmandik tuleb tõstetavana, et tekiks mõnus lesila, millelt on hää tahvel-telekat vaadata. Paremal üleval ääres (vastu lage) hakkab kunagi olema ka lihtne avatud panipaikadega paarikümne cm kõrgune kolme-nelja lahtriga kapp. Sõber Riho (www.rika.ee) võttis mõõdud ja loodetavasti valmib väärt mööbel juba peatselt. Seniks võite aga oma mööbli-nägemusi jagada. Ehk on miskit eriti head ja ma jõuan veel muudatusi teha 🙂
Nüüd tekkis muidugi ka see mure, et haagis on veidi kõrgem kui auto. Eks ma mõtlen välja, kas nüüd on vaja autot tõsta, kõrgemaid rehve või kõrgema kaelaga kärukonksu…
Ühe ilusa nädalavahetuse eel oli hing taas hulkumist täis ning soovis oma igapäevaelu mõne uue kogemusega rikastada. Ja hingega juba kord on nii, et kui see endale miskit „pähe“ võtab, jääb närima. Nii näris see matkaauto rentimise ja testimise plaan juba ammu peas ning utsitas tegudele. Tõsi, kui nüüd järgi mõelda, olen sedalaadi mõtet juba aastaid lastele rääkinud ning lubanud suure suuga, et suvel lähme kämperiga Klaipeda meremuuseumisse. Justnimelt selle pärast, et mina olen seal kunagi lapsena käinud ning seal kogetu jäi ereda mälestusena püsimällu. Detailid, peale mingite pingviinide, on sellest eredast mälestusest juba hajunud, ent emotsioon on meeles ning soov seda kõike ka oma pesakonnaga jagada utsitab takka.
Ühesõnaga, me ei ole Klaipedasse ikka veel jõudnud. Küll on reisid, küll on tööd ja tegemised, aga nüüd ehk sellel suvel siis… kui viirus lubab.
Aga selleks, et esmane kämperi kogemus kätte saada, polnudki vaja muud teha, kui vanale hääle tuttavale helistada ja uurida, kas motorhome.ee valikus on mõni väiksem matkaauto saadaval. Eeldusteks oli, et neli inimest muretult magama mahuks ning mis siin salata, uudishimulik hing ihkas mõnes kaasaegses kämperis tiksuda ja ööd veeta. Lisaks huvitasid paadunud auto-meest ka sellise masina sõiduomadused. Vanemate haagissuvilatega olen varasemalt korduvalt kokku puutunud ning nendes ka mõned ööd veetnud, ent uutes mitte. Aeg liigub ju omasoodu, tuues endaga kaasa uusi ja põnevaid lahendusi ning tehnikat, mis värske kämperi uuskasutaja jaoks ahvatlevaks muudab ja kuhjaga positiivseid emotsioone tekitab.
Olgu siinkohal öeldud, et autos elamises pole minu jaoks midagi uut. Olen 4x4Reiside segaste talvematkade käigus kuude viisi autos maganud, sekka veel see tore #travellerringi tripp, mille käigus Peugeot’ bussiga ümber Euroopa sõitsin. 48-st reisiööst ööbisin kämpades vaid 12. Ülejäänud päevavahetused möödusid sujuvalt bussi ehitatud kodus.
Nagu võluväel oligi üks uus matkaauto minu jaoks olemas. Tegemist on igati populaarse teenusega ning rendikad on pidevalt „lennus“. Kontrollitud keskkonnas on tore ja turvaline reisida. Eriti veel olukorras, kus suur osa kodustest mugavustest sellele sõidule kaasa tuleb. Mugavustest on mul küll isiklikult üsna ükskõik, aga mis siin salata, see on oma olemuselt vahel siiski päris mõnus. Küll aga olen hakanud hindama võimalust ilmast olenematult hommikukohvi nautida ning uskuge mind, kämperi, haagissuvila, maamaja või mini-karavani aknast on lõõtsuvat meretuult ja vihmatibutust palju mugavam ja lummavam jälgida, kui samades tingimustes lõkke kõrval kohvivee keemaminemist oodata.
Mitte, et ma viriseks – üldse mitte. Aga pühapäevane hommik aitas kaalukaussi taas mugavuse poole kallutada. Istud laua taga, matkakas on täitunud meela kohvilõhnaga ning hommikuvõikud lebavad muheledes taldrikul. Väljas lõõtsub külm ning lõikav tuul, ent kämperi aknast avaneb imetabane visuaal, millele lisab omapoolse sulni puudutuse pilve tagant piiluv päike. Sees on soe, kuiv ja mõnus. Õues ilus, aga külm ja tuuline. Tõsi, ka sellel on oma võlu…
Rendikatega on nii, et sellega pole mõtet end igale poole pressida. Eriti halvad teed ja oksapesu võivad jätta renditavasse tehnikasse oma jälje ning nende klaarimine võib lõpuks eelarve lõhki lüüa. Mõistlik on talitada targu. Seega ei hakanud ka meie end kusagile sügavale metsa peitma, vaid võtsime suuna Nõva poole. Kallis kaasa teadis rääkida, et mereäärne parkla on mõnus ja avar ning mis peamine, seal on hulganisti kinniseid lõkkekohti. Mina polnud selles meräärses suures parklas kunagi käinud ning suhtusin eesootavasse esialgu väikese kõhklusega. Arvasin, et suured kohad on ääreni rahvast täis ning selline „massikas“ ei ühtinud esialgu minu nägemusega. Suure metsasõbrana tahtsin ikka kusagile vaiksesse metsa, et saaks omaette olla. Et saaks vaikselt isekeskis toimetada ning ei peaks muretsema selle pärast, kas su asjad on lõkkekoha juures ehk liiga laiali ning kas need kellelegi ette jäävad jne.
Eelarvamustel olen laskunud end ennegi segada. Ja eks ma õpin nendest varem või hiljem midagi… aga sellel korral oli suur parkla põhimõtteliselt inimtühi. Lõkkekohad samuti. Vasakus parklas tiksus vaid üks kämper ning mere ääres jalutas lastega pere. Sättisime end paremat kätt jääva parkla lõppu ning jäime laagrisse. Tuule tõttu ei hakanud markiisi lahti kerima ning laudu ja toole üles sättima.
Peraküla rand on kuulus oma laulvate liivade ja puhta
merega. Telkimisala on loodud, kaitsmaks
õrnu tekkivaid luiteid ja andmaks puhkajale võimaluse tulla rannaalale
võimalikult lähedale. Meri on siin kaua karastavalt jahe ja soojeneb alles suve
lõpuks, piki randa saab ette võtta mõnusaid jalutuskäike. Rannamõnudele
vaheldust pakub siit alguse saav 4,4 km
pikkune õpperada. Rannikumeri on sobilik surfajatele.
Sealsesse taristusse kuuluvad 16 kaetud lõkkeaset, 16
pink-lauda, 4 katusealust pink-lauda, 4 kuivkäimlat (neist 1 inva-võimalusega),
3 infotahvlit, puitpiirded ning laudteed, mis viivad mereni. Arvestama pead
sellega, et telkimisala lõkkekohti ei varustata lõkkepuudega. Puid on võimalik
osta 1,5 km kaugusel asuvast RMK Nõva külastuskeskusest ning üritusi seal
korradada ei või.
Tsivilisatsioonist suuresti puutumatu ümbrus ja hõre asustus
on need, mis loodusgurmaani peibutavad. Nõva rannikuala paelub rannamõnude
nautlejaid ja surfareid. Peraküla liivarannas leiad kümmekond km puhast laulva
liivaga mereranda.
Hea teada: Rannas puudub rannavalve ja ujumine on omal
vastutusel.
Peraküla rannas asub RMK Peraküla telkimisala koos lõkkekohtade
ja kuivkäimlatega ja parkla kuni 200-le autole. Kindlasti mine ka lähedal
asuvasse metsa, kust leiad mustikaid, pohli ja seeni.
NB! Praegust olukorda arvesse võttes on mõistlik rahvarohketes kohtades mitte viibida ning pigem kodus püsida. Meie jäime sinna vaid sellel põhjusel, et seal polnud ühtegi inimest. Aga tea, et Nõval Peraküla rannas on selline tore laagerdamise koht olemas, kuhu saad ligi ka väga suure ja laia kämperiga. Tõsi, asfaltteed sinna ei vii, aga miskit hullu ka pole.
Meie uue kogemuse omandamine ning matkaka-öö möödusid suurepäraselt. Selles on mingi oma sõnulseletamatu võlu, kui laagris olles nupust sooja juurde saad keerata. Kõik oli täpselt nii, nagu eeldada võis ja ehk veidi rohkemgi. Mõneti kahju oli vaid sellest, et väärt masina pidi järgmisel päeval tagasi viima. Hea meelega oleks kämperi mõnda järgmisesse laagrpaika ajanud ning kodukontori asju väli-kodust edasi toimetanud. Netti on meil ju peaaegu igal pool ja piisavalt, et kõik vajaliku tehtud saaks. Tõsi, mingil hetkel jääb autonoomsest elektrist ja veest vajaka, ent kindlasti leiab ka neid kohti, kus kõnealused vajadused kaetud saab.
Selgeks sai aga asjaolu, et sedasorti motoriseeritud laagerdamine on üks igavesti tore tegevus ning ma hakkan vaikselt aru saama, miks seesuguseid autosid maailma teedel niivõrd palju liigub. Tõele au andes tuleb tõdeda, et ainult ettevalmistatud ja kõigi mugavustega laagriplatsilt-laagriplatsile sõitmine või siis ühes kämpas pikka aega tiksumine pole minu teema, ent ega keegi keela kogu aeg ringi sõita ning paikseid ja korraldatud ööbimisi minimeerida. Mõnes riigis muud moodi ei tohigi, aga pigem jäävad need siiski vähemusse. Samuti sai selgeks, et kui peaksin hakkama kunagi endale sellist matkakat valima, jään tõenäoliselt suurde hätta. Pakkumises on sedavõrd palju erinevaid võimalusi ja versioone, et õige leidmine võib kujuneda tõeliseks väljakutseks. Valik on tõepoolest kirju ning ega esimese hooga teagi kus kohast alustada. Abikäe ulatab siinjuures ehk renditeenus, mis laseb ilma suuremate kulutusteta erinevaid versioone proovida ning seeläbi oma vajadused, huvid ja soovid kaardistada.
Kokkuvõtteks – igavesti tore oli ning sellises formaadis annab koos pesakonnaga suvises Baltikumis muretult ringi uhada küll. Tehtagu!
