Proloog
Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.
III päev
Hommik algas nagu eelmisedki. Vedasime end mingil hetkel bussist välja ning asusime hommikusööki valmistama. Klassikaline laagri-omlett ning päti-kohvid. Meil on tegelikult üks moodne matka-presskann ka, aga sellega pole viitsinud peale esimese vaimustuse vaibumist enam mässata. Kruusi on lihtsam pesta ning ka kaugelepaistva kohvipuru saab hommikuse hambapesuga klahvide vahelt ilusasti kätte.
Siinkohal tuleb taaskord kiita Hiiumaa laagripaikasid. Nii nagu kõik eelmised, on ka Hirmuste telkimisala laagerdamist väärt. Lisaks suurele istumisalale leiab sealt ka ühe avalikuma ning kaks privaatsemat lõkkekohta. Metsapeller on samuti olemas, ent esmavaatluse käigus jäi puukuur leidmata. Loodetavasti polnud keegi seda õhtuse laagerdamise käigus seitsme taeva poole kütnud. Õnneks on meil omad kuivad lõkkepuud just seesuguste juhuste tarbeks alati kaasas. Vahel tuleb ikka ette, et eelmine seltskond on suutnud kõik olemasolevad lõkkepuud tuhaks põletada ning seesuguse kehva kogemuse vältimiseks olemegi hakanud oma puid kaasa vedama. Mis laagerdamine see ilma kosutava ja hinge-paitava lõkketa ikka on?
Samast lõkkekohast saab alguse ka sealne õpperada, mis kulgeb vanas loodusmetsas üle metsastunud luidete ja läbi lodulepiku. Tagasitee kulgeb mööda rannikut – ilus samblavaibaga männik ühel, hülgehall meri teisel pool. Rada tutvustab vana loodusmetsa elu, sealseid looma- ja taimeliike, ent kui nüüd ajas tagasi vaadata, ei jäänud sealne õpperada eriti millegagi meelde. Lihtsalt üks tore metsane ja rannane jalutuskäik, mis järgmisteks etappideks mõnusa hoo sisse andis.
Ristna külastuskeskuse õuelt algav õpperada viib väikesele loodusrajale, mille läbimisel on võimalik tutvuda metsandusliku pärandi ja põlismetsa eluga. Väärikas vanuses männikus tunned end justkui teise maailma sattununa, kiidab koduleht õhinal kaasa. Õpperada kulgeb säilinud põlismetsaosas ja läbib vääriselupaika, raja ääres on säilinud vana metsavahi karjamaa ja kuivenduskraavid.
Tegelikult läks kohe alguses põnevaks. Külastuskeskuse hoovi on üles seatud hulk uudistamist väärivat – olgu selleks siis visuaalne “puust ja punaseks” tehtud virnastatud puidu mahuühikute “selgitaja” või seadeldis, mille abil saab aimu puidu akustilistest omadustest jne. Ruumimeeter on näiteks võrdne ühe kuupmeetri virnastatud nottide või halgude mahuga koos virnastamisel jäänud õhuvahede ja enamasti ka puukoorega. Vot!
Õpperada oli tore, ent tundus vahel veidi suvalisena, loogeldes lõpufaasis suure maanteega paralleelselt. Nuriseda oleks siinkohal patt, sest vaadata ja lugeda oli ning raja ääres kasvavad põnevad seened olid taas midagi sellist, millega just tihti kokku ei puutu. Küll aga kogunes meil õpperaja läbimisega kokku vaid 0,91 km. Ehk jäi pea laiali loodust vahtides mõni tähtis keeramine tegemata, ent omast arust püsisime rajal.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et sinna tahaks hooajal tagasi minna. Siis on sealsed Mere kaubamaja ja külastuskeskus igapäevaselt avatud ning võimaldavad väärt infot veelgi rohkem ammutada.
Järgmisena ootas meid ees taas üks rannaäärne õpperada. Et ka kohalesõit meeldejäävana mõjuks, valisime väiksed otseteed ning hakkasime Kaleste poole sõitma.
Enne kui ma oma jutuga sealse eriti ägeda õpperaja juurde jõuan, tahan taas Hiiumaa telkimsalade ees mütsi maha võtta. See, mis meid seal ees ootas, ületas kõik ootused. Imeliste lõkke- ja laagripaikade kogum, mida kroonivad laiad, ka ratastooliga kasutatavad laudteed ning uhke kunstinäitusega katusealune. Lisaks on sealne telkimisala Kõpu poolsaare lõunaranniku üks mõnusama liivarannaga kohti ning paremat supluskohta lastega peredele on raske leida. Lisaks rannale ootavad külastajaid vana lautrikoht ja rannikukooslusi tutvustav õpperada.
Kaleste õpperaja kohta tuleb kohe alguses öelda seda, et see on meie hinnangul üks visuaalselt ägedamaid Hiiumaa loodusradasid üldse. Vähemalt nende RMK omade seas, mis loodusegakoos.ee lehel välja toodud. Koduleht kirjutab selle kohta nii: Õpperada paikneb Kaleste lahe ääres ja kulgeb mööda metsastunud luiteid, mida ilmestavad erinevad rannikukooslused ja vanad kuivanud rannamännid.
Just needsamad vanad männi-jändrikud selle raja visuaalseks maiuspalaks muudavadki. Igal pool on midagi vaadata. Metsas on piisavalt ruumi ja õhku – ei mõju padrikuna. Rada on Hiiumaa radadele omaselt väga hästi tähistatud ja põnev. Müstiline samblavaip ja kõikvõimaliku kujuga jändrikud muudavad selle igati müstiliseks ja maagiliseks kohaks. Raja lõpp kulgeb mööda liivast rannariba, pakkudes palju silmailu ning randa loksuvad lained mässivad oma monotoonsusega mingisugusesse mõnusasse lummusesse. Võrratu koht. Võrratu!
See oli ka põhimõtteliselt ainus koht, kus me teisi inimesi nägime. Suveperioodil võib seal aga koletul hulgal rahvast olla. Aga minge varem kohale ning seadke end mõnusalt sisse. Ärge jääge vaid lõkkekohtadele tiksuma. Käige sealne mõnus ja ilus 1,8km pikkune loodusrada samuti läbi.
Kolmanda päeva viimaseks kõmpsimiseks jätsime reljeefse Vanajõe oru õpperaja, mis kulgeb Hiiumaa kõige kaunima jõe kallastel ning selle paiguti 6 m kõrguse oru nõlvapealsetel. Kodulehel on selle kohta öeldud nii: selles kohas, kus kulgeb rada, on jõgi eriti meeliköitvaid lookeid loonud ja voolab sügaval orus. Rada võimaldab tõusta kord kõrgele kaldale ja siis jälle laskuda, et ületada mõni jõelooge ja kuulatada kiirevoolulise vee vulinat. Vanajõgi on külmaveeline ja geoloogiliselt väga põnev. Siin avanevad meeliköitvad vaated neljale liivapaljandile. Jõgi voolab kogu ulatuses läbi inimasustuseta soode ja metsade.
Tegemist on taas ühe sedasorti loodusrajaga, kuhu tasub Hiiumaale sattudes igal juhul minna. Trepid, sillad, sügisene loodus ning kuldselt tumepruuni veega kõikjal kurvitav jõgi muutsid selle õpperaja põnevaks ja ilusaks kogemuseks. Lisaks inimestele meeldib seal ka Hiiumaale asustatud euroopa naaritsale, kes on Vanajõe ääres leidnud endale mõnusa elupaiga. Elukat ennast me ei näinud, aga ühe pildistamis-peatuse ajal kostus seljatagusest jõest toekas sulpsatus. Ehk jäime hoopis ise ühele sealsele naaritsale silma. Samasse loodus-kompleksi kuulub ka väike Vanajõe oru lõkkekoht, mis on sobiv paik pikniku pidamiseks ja niisama laagerdamiseks. Sealt leiad kaetud lõkkeaseme ja varikatusega pink-laua.
Seejärel hakkas tunduma, et tänaseks on juba käidud küll. Sõitsime Käinasse poodi ning pakkisime end ööseks Sääretirbi telkimisalale, et järgmisel päeval viimased kolm Hiiumaa matka-, loodus- ja õpperada läbi käia. Kuulus ju nende sekka lisaks ühele järvekale ja luharajale ka sealne pikim 2+3km Leemeti matkarada. Keetsime pimedusse mattuvas sügisõhtus maitsvat suppi ning kärsatasime lõkkel leiba. Tiksusime lõkke kõrval seni, kuni külm halvava tekina peale vajus ning pugesime sooja bussi peitu ja matkatahvlist Jupiteri vahendusel uut Metslaste osa vaatama.
Järgneb… üks tuleb veel.
