Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 3

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

III päev

Hommik algas nagu eelmisedki. Vedasime end mingil hetkel bussist välja ning asusime hommikusööki valmistama. Klassikaline laagri-omlett ning päti-kohvid. Meil on tegelikult üks moodne matka-presskann ka, aga sellega pole viitsinud peale esimese vaimustuse vaibumist enam mässata. Kruusi on lihtsam pesta ning ka kaugelepaistva kohvipuru saab hommikuse hambapesuga klahvide vahelt ilusasti kätte.

Siinkohal tuleb taaskord kiita Hiiumaa laagripaikasid. Nii nagu kõik eelmised, on ka Hirmuste telkimisala laagerdamist väärt. Lisaks suurele istumisalale leiab sealt ka ühe avalikuma ning kaks privaatsemat lõkkekohta. Metsapeller on samuti olemas, ent esmavaatluse käigus jäi puukuur leidmata. Loodetavasti polnud keegi seda õhtuse laagerdamise käigus seitsme taeva poole kütnud. Õnneks on meil omad kuivad lõkkepuud just seesuguste juhuste tarbeks alati kaasas. Vahel tuleb ikka ette, et eelmine seltskond on suutnud kõik olemasolevad lõkkepuud tuhaks põletada ning seesuguse kehva kogemuse vältimiseks olemegi hakanud oma puid kaasa vedama. Mis laagerdamine see ilma kosutava ja hinge-paitava lõkketa ikka on?

Hirmuste õpperada (1,3 km)

Samast lõkkekohast saab alguse ka sealne õpperada, mis kulgeb vanas loodusmetsas üle metsastunud luidete ja läbi lodulepiku. Tagasitee kulgeb mööda rannikut – ilus samblavaibaga männik ühel, hülgehall meri teisel pool. Rada tutvustab vana loodusmetsa elu, sealseid looma- ja taimeliike, ent kui nüüd ajas tagasi vaadata, ei jäänud sealne õpperada eriti millegagi meelde. Lihtsalt üks tore metsane ja rannane jalutuskäik, mis järgmisteks etappideks mõnusa hoo sisse andis.

Ristna õpperada (1,5 km)

Ristna külastuskeskuse õuelt algav õpperada viib väikesele loodusrajale, mille läbimisel on võimalik tutvuda metsandusliku pärandi ja põlismetsa eluga. Väärikas vanuses männikus tunned end justkui teise maailma sattununa, kiidab koduleht õhinal kaasa. Õpperada kulgeb säilinud põlismetsaosas ja läbib vääriselupaika, raja ääres on säilinud vana metsavahi karjamaa ja kuivenduskraavid.

Tegelikult läks kohe alguses põnevaks. Külastuskeskuse hoovi on üles seatud hulk uudistamist väärivat – olgu selleks siis visuaalne “puust ja punaseks” tehtud virnastatud puidu mahuühikute “selgitaja” või seadeldis, mille abil saab aimu puidu akustilistest omadustest jne. Ruumimeeter on näiteks võrdne ühe kuupmeetri virnastatud nottide või halgude mahuga koos virnastamisel jäänud õhuvahede ja enamasti ka puukoorega. Vot!

Õpperada oli tore, ent tundus vahel veidi suvalisena, loogeldes lõpufaasis suure maanteega paralleelselt. Nuriseda oleks siinkohal patt, sest vaadata ja lugeda oli ning raja ääres kasvavad põnevad seened olid taas midagi sellist, millega just tihti kokku ei puutu. Küll aga kogunes meil õpperaja läbimisega kokku vaid 0,91 km. Ehk jäi pea laiali loodust vahtides mõni tähtis keeramine tegemata, ent omast arust püsisime rajal.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et sinna tahaks hooajal tagasi minna. Siis on sealsed Mere kaubamaja ja külastuskeskus igapäevaselt avatud ning võimaldavad väärt infot veelgi rohkem ammutada.

Järgmisena ootas meid ees taas üks rannaäärne õpperada. Et ka kohalesõit meeldejäävana mõjuks, valisime väiksed otseteed ning hakkasime Kaleste poole sõitma.

Kaleste õpperada (1,8 km)

Enne kui ma oma jutuga sealse eriti ägeda õpperaja juurde jõuan, tahan taas Hiiumaa telkimsalade ees mütsi maha võtta. See, mis meid seal ees ootas, ületas kõik ootused. Imeliste lõkke- ja laagripaikade kogum, mida kroonivad laiad, ka ratastooliga kasutatavad laudteed ning uhke kunstinäitusega katusealune. Lisaks on sealne telkimisala Kõpu poolsaare lõunaranniku üks mõnusama liivarannaga kohti ning paremat supluskohta lastega peredele on raske leida. Lisaks rannale ootavad külastajaid vana lautrikoht ja rannikukooslusi tutvustav õpperada.

Kaleste õpperaja kohta tuleb kohe alguses öelda seda, et see on meie hinnangul üks visuaalselt ägedamaid Hiiumaa loodusradasid üldse. Vähemalt nende RMK omade seas, mis loodusegakoos.ee lehel välja toodud. Koduleht kirjutab selle kohta nii: Õpperada paikneb Kaleste lahe ääres ja kulgeb mööda metsastunud luiteid, mida ilmestavad erinevad rannikukooslused ja vanad kuivanud rannamännid.

Just needsamad vanad männi-jändrikud selle raja visuaalseks maiuspalaks muudavadki. Igal pool on midagi vaadata. Metsas on piisavalt ruumi ja õhku – ei mõju padrikuna. Rada on Hiiumaa radadele omaselt väga hästi tähistatud ja põnev. Müstiline samblavaip ja kõikvõimaliku kujuga jändrikud muudavad selle igati müstiliseks ja maagiliseks kohaks. Raja lõpp kulgeb mööda liivast rannariba, pakkudes palju silmailu ning randa loksuvad lained mässivad oma monotoonsusega mingisugusesse mõnusasse lummusesse. Võrratu koht. Võrratu!

See oli ka põhimõtteliselt ainus koht, kus me teisi inimesi nägime. Suveperioodil võib seal aga koletul hulgal rahvast olla. Aga minge varem kohale ning seadke end mõnusalt sisse. Ärge jääge vaid lõkkekohtadele tiksuma. Käige sealne mõnus ja ilus 1,8km pikkune loodusrada samuti läbi.

Vanajõe oru õpperada (1 km)

Kolmanda päeva viimaseks kõmpsimiseks jätsime reljeefse Vanajõe oru õpperaja, mis kulgeb Hiiumaa kõige kaunima jõe kallastel ning selle paiguti 6 m kõrguse oru nõlvapealsetel. Kodulehel on selle kohta öeldud nii: selles kohas, kus kulgeb rada, on jõgi eriti meeliköitvaid lookeid loonud ja voolab sügaval orus. Rada võimaldab tõusta kord kõrgele kaldale ja siis jälle laskuda, et ületada mõni jõelooge ja kuulatada kiirevoolulise vee vulinat. Vanajõgi on külmaveeline ja geoloogiliselt väga põnev. Siin avanevad meeliköitvad vaated neljale liivapaljandile. Jõgi voolab kogu ulatuses läbi inimasustuseta soode ja metsade.

Tegemist on taas ühe sedasorti loodusrajaga, kuhu tasub Hiiumaale sattudes igal juhul minna. Trepid, sillad, sügisene loodus ning kuldselt tumepruuni veega kõikjal kurvitav jõgi muutsid selle õpperaja põnevaks ja ilusaks kogemuseks. Lisaks inimestele meeldib seal ka Hiiumaale asustatud euroopa naaritsale, kes on Vanajõe ääres leidnud endale mõnusa elupaiga. Elukat ennast me ei näinud, aga ühe pildistamis-peatuse ajal kostus seljatagusest jõest toekas sulpsatus. Ehk jäime hoopis ise ühele sealsele naaritsale silma. Samasse loodus-kompleksi kuulub ka väike Vanajõe oru lõkkekoht, mis on sobiv paik pikniku pidamiseks ja niisama laagerdamiseks. Sealt leiad kaetud lõkkeaseme ja varikatusega pink-laua.

Seejärel hakkas tunduma, et tänaseks on juba käidud küll. Sõitsime Käinasse poodi ning pakkisime end ööseks Sääretirbi telkimisalale, et järgmisel päeval viimased kolm Hiiumaa matka-, loodus- ja õpperada läbi käia. Kuulus ju nende sekka lisaks ühele järvekale ja luharajale ka sealne pikim 2+3km Leemeti matkarada. Keetsime pimedusse mattuvas sügisõhtus maitsvat suppi ning kärsatasime lõkkel leiba. Tiksusime lõkke kõrval seni, kuni külm halvava tekina peale vajus ning pugesime sooja bussi peitu ja matkatahvlist Jupiteri vahendusel uut Metslaste osa vaatama.

Järgneb… üks tuleb veel.

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 2

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes.  Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

II päev

Järgmisel hommikul saime taas hilja üles. Sellest hoolimata olime veendunud, et suudame kättejõudnud Hiiumaa teisel päeval läbida veidi rohkem radu, kui eelmisel. Kiire hommikusöögi järel võtsime suuna Kõpu poolsaarele ning seadsime end valmis uue päeva esimese õpperaja läbimiseks.

Palli õpperada (1,5 km)

RMK Palli telkimisalalt alguse saav õpperada kulgeb esimese hooga mööda rannikut ning keerab seejärel metsa. Mets on esmapilgul täis risti-rästi tormimurtud puid ning jätab sutsu õnnetu mulje. Vaatamisväärsustena on välja toodud vanad kuuse-ja männimetsad, vaheldust pakuvad aeg-ajalt üleujutatud lodumets. Rannikul saab tutvust teha rannikukooslustega. Õpperaja esimesel etapil tundus kõik veidi trööstitu. Kõverik rada mahalangenud puude vahel looklemas ning vaatamiseks justkui palju polnudki. Tõsi, maast tõusnud puujuured moodustasid metsa sedasorti põnevaid moodustisi, mis pimeda ilma korral kindlasti kujutlusvõime lendu lasevad ning matkarajale hoopis teistsuguse olustiku loovad. Kindlasti andis esmamuljele oma osa ka pilvine ja veidi vihmane sügisilm, ent mida kaugemale jalutasime, seda põnevamaks hakkas kiskuma.

Ühel hetkel ületas õpperada väikese tee ning seejärel muutus kõik sedavõrd drastiliselt, nagu oleks raamatus uue lehekülje keeranud. Metsarada muutus reljeefsemaks ning loodus põnevamaks. Silma hakkasid suured ning veelgi suuremad puuseened ning taimed, milledest paljudega polnudki varem kokku puutunud. Peale metsas ragistamist keerutas õpperada end taas mereranda ning sellega oli kogu harjutus läbi. Kokkuvõtteks – raja keskmine osa oli väga tore. Küll aga tuleb tõdeda, et Hiiumaa telkimisalad ja lõkkekohad on väga ilusad ning heas korras. Nii leiab selleltki mereäärsest laagripaigast kuivkäimla, vaatlustorni, 3 kaetud lõkkeaset, 4 katusega pink-lauda ja varikatusealuse väikese küttekoldega ning 4 pink-lauda suures varjualuses. Meie sealoldud aja jooksul ei sattunud sinna ühtegi teist inimest. Suvel võib sellel ilusal telkimisalal aga tihe sebimine käia.

Ragistasime veidi mööda põnevaid metsateid ning jõudsime seejärel välja suurele teele. Kohe suure maantee ääres ootas meid järgmine tõusuga algav õpperada.

Rebastemäe õpperada (1,5 km)

Koduleht ütleb selle koha kohta nii: Rada paikneb kogu Lääne-Eesti vanimas ja kõrgeimas osas, Kõpu poolsaarel. Kaplimäel, mis on Hiiumaa kõrguselt teine mägi (63,5 m) ja Rebastemäel avanevad vaatetornidest kaunid vaated üle metsa ja mere. Rada on tähistatud puidust nooleviitadega ja siniste rajalintidega.

Siin lähevad meie arvamused aga lahku. Tõsi, sellelt rajalt leiab tõepoolest kaks uhket vaatetorni, aga nendelt pole näha mitte midagi. Ei teagi nüüd, kas vaatetornid said enne valmis, kui ümbritsev mets suureks jõudis sirguda või käib vaatetorni ostuga kaasas copy-pastega kasutatav juhend, aga vaatetornilt saab suures osas vaadelda vaid lähimate puude latvu. Tõsi, kaugemat vaatetorni ümbritsevate puude vahel avaneb paarimeetrine avaus, kus pilgu korraks silmapiirile saab fokusseerida. Iseenesest pole selles midagi halba. Sammud saab tornidesse ronides kirja ning kõrgetes kohtades on alati tore olla. Rada ise on aga tore ning reljeefne, pakkudes trepisõpradele hulganisti võimalusi kõrgustesse sammuda. Osa rajatud käepidemetest ning trepiastmetest on küll halvas seisus, aga küll kord ka nendeni jõutakse. Veidi vaatetornide-äärset harvendamist kuluks samuti ära ning üks igati vägev õpperada olekski valmis. Kokkuvõtteks – sellele ringikujulisele õpperajale tasub igal juhul minna ning tornides sellegi poolest ära käia.

Neljateeristi (Mägipä) õpperada (3 km)

Järgmine matkarada ootas meid Mägipä telkimisala lähistel. Õigemini algab Neljaristi õpperada veidi enne Mägipä parklasse jõudmist, ent meile tundus igati mõistlik auto ikkagi sinna jätta ning jala algusesse kõmpsida. Mägipä telkimisala teeb eriliseks sealne Kalurikoja metsaonn, mis on igaüheõiguse alusel vabaks kasutamiseks kõigile. Kirjade järgi on metsaonn sobilik kalameestele ja matkajatele peatumiskohaks nii suvel kui talvel. Onnis on kamin, seina ääres istepingid, akna all väike laud. Onni kõrval on ette valmistatud telkimisala. 5 kaetud lõkkeaset. Puukuur oli samuti, aga jääb majakesest veidi eemale. Kõnni veits mööda rannikuteed Kärdla poole – näed kindlasti.

Rada kulgeb Kõpu poolsaare põhjarannikul, 8000 a vanuse rannaastangu ja nüüdisranna vahelistes metsades. Möirasoo on väike rannaastangualune lubjarikas allikasoo, mille kohta on mitmeid nimelegende. Õpperaja suurimateks vaatamisväärsusteks on välja toodud soojemast kliimaperioodist pärit kaitsealust jugapuud, Mägipe rändrahnu ja rannas Süllasoo Jaanikivi. Viimased on mälestusmärgid jääajast.

Peamiselt metsas, astangute ja allikaliste soolapikeste vahel kulgevalt hästi tähistatud rajalt leiab jupikese laudteed ning redeli, mis võimaldab eelmainitud Mägipe rändrahnu turjale ronida. Mets on põnev ning pakub lisaks rahulikule rännakule ka palju silmailu. Kolm kilomeetrit möödusid lennates.

Seejärel murdis lõuna peale ning kaasaostetud verivorstid hakkasid küpsemise järele kipitama. Lõime oma lõuasöögi-laagri Kalurikoja metsaonni kõrvale lahti, süütasime lõkke ning asusime hooajaväliselt verivorste grillima. Asjaolu, et neid enamasti vaid jõulude ajal tarbitakse, tundub kohutava raiskamisena. Verivorstid on grillituna imemaitsvad ning see võiks saada selliseks eht/ürg-eestlaslikuks metsasöögiks, millega välismaalaste seas taas furoori üles keerutada.

Verivorstidega oli mestis ka ports peekonit. Et need võre vahelt otse tulle ei libiseks, moodustasime fooliumist lõkketaldriku ning praadisime peekoni vorstide kõrvale mõnusaks krõmpsuks.

Ühel hetkel sai valgus otsa ning sellega koos kippus lõppema ka meie Hiiumaa matkaradade teise päeva valgusküllane kasulik aeg. Pakkisime oma kola kokku ning sõitsime lähedalasuvale Hirmuste telkimisalale, et sealt hommikul kohe sealsele 1,3km õpperajale startida.

Järgneb…

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 1

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid – alustades sellest, et minna paariks päevaks kusagile Võrumaa metsaonni ning olla lihtsalt peidus. Jalutada päeval mööda metsi ning kohtuda põhimõtteliselt mitte kellegagi. Siis käis peast läbi mõte tuisata suure matkaautoga pikki matkaradasid vallutama ning ööbida kusagil seal, kus öö parasjagu peale tuleb. Lõpuks jäi kaalukausile aga selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust.

Kuna katusetelgis magamine hakkas juba talviselt jahedaks kiskuma, otsustasime veidi soojemalt ööbida. Ikka selleks, et järgmistel päevadel mugavalt, soojalt ja heatujuliselt ärgata ning erinevatele radadele tuisata. Mõeldud-tehtud. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse. Ega mõnepäevaseks kondamiseks palju vaja polegi – madrats maha, laagrikola kaasa, näpuotsaga toole, laud ja veidi lõkkepuid ning tuli rummu!

Soojaplaan oli lihtne ja juba eelnevalt testitud. Sõitsin samasuguse bussi Peugeot’ ekvivalendiga (Traveller) kaks aastat tagasi ümber Euroopa (#travellerring) ning õppisin selle käigus ära, kuidas külmemates oludes mugavalt ja soojas magada. Enne magama minekut tuleb buss mootori abil seest soojaks lasta. Kui öösel külmaks läheb, saab kahe töötsükli vahel korra käivituva Webastoga ruumi taas soojaks kütta ning hommikul, kui salong taas jahe, sutsad mootori uuesti elule ning jääd uut soojalainet ootama.

Kolmapäeva õhtul sõitsime seitsmese praamiga Hiiumaale ning keerasime Heltermaa lähistele Sarve telkimisalale laagrisse. Sealsete mändide alla jääb kümmekond telkimistaskut koos paari kaetud lõkkeasemega ning korraliku kommunaal-pelleriga. Lõkkepuud on olemas ning neile, kellele meeldib kohe vee ääres magada, lööb laine ilusasti telgi kõrval rannale. See on üks igavesti äge koht neile, kes end varasele praamile sätivad või ei viitsi meie kombel hiliselt praamilt tulles sisemaale sättida.

Hommik venis. Saime kusagil 11-ajal bussist välja ning hommikusöögid tulele. Peas vasardas küll vajadus matkaradadele tuisata, ent esimene prioriteet oli siiski puhkus ning selle tegevuse aktiivne pool lonkis kusagil järgmistel järkudel ja ootas oma järge. Sõime rahulikult hommiku-omletti, jõime kohvi ning leppisime kokku, et hakkame Hiiumaa radasid käima vastupäeva. Seega jäi esimeseks kohe pealinn Kärdla juures asuv Kärdla matkarada.

Muretu kondamiskindel tahvel 🙂

Kärdla Matkarada (4km)

Koduleht teatab nii: Kärdla lähiümbruse metsadesse loodud matkarada sobib nii puhkepäevaseks jalutuskäiguks kui ka looduse nautimiseks. Värvimärgiste ja suunaviitadega tähistatud rada kulgeb läbi mitmesuguste metsakoosluste ja ümber väikeste soolapikeste. Matkamiseks sobib igal aastaajal, kuid tuleb arvestada, et rajal on märjemaid ja vesiseid kohti. Kuival ja põuasel kevadel ning suvel läbitav kuiva jalaga, märjemal aastaajal tuleks rajale minnes jalga panna vettpidavad jalanõud.

Hakkasime meiegi mööda kõnealust rada astuma. Sees suur rõõm, et esimeseks sattus kohe üks Hiiumaa pikimaid radasid. Tõsi, seal on üks pikem 2+3km ühend-rada veel, ent ülejäänud jäävad vaid ühe ja kahe km vahele. Lühim on sealjuures aga sootuks 100 meetrit pikk.

Hiiumaa matkaradade kohta tuleb öelda, et need on väga hästi tähistatud. Tihedatest matkaraja-täppidest ja uueväärsetest suunaviitadest hoolimata hakkas ühel hetkel tunduma, et rada ei vasta legendile. Rada oli küll igati vägev ja ilus, koos kõigi oma soolappide ja rabajupsidega, ent kippus kuidagi valele poole keerama. Pilk kaardile kinnitas kõhklused. Suunaviit utsitas vasakule liivasele metsateele keerama, ent käimata rajaosa jäi paremale mere poole. Merepoolsele rajale jõudes hakkas vaikselt selgeks saama, miks “uus” matkarada sellest eemale oli suunatud. Sealsed laudteed on suuresti deformeerunud ning libedad. Mõistlikum ja palju parem oli käia laudtee kõrval ning leida märjematel aladel sobilik kuivem ja kandvam jalaalune. Järgmise etapi lõpus või siis alguses (oleneb kummalt poolt vaadata) leidsime ka vastava raja halvale olukorrale viitava manitsus/teabe-viida.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Kärdla matkarada meeldis meile väga. Mõnus metsane ja rabane jalutuskäik põneval maastikul ja metsasaludes ning omamoodi uue kogemuse pakkus ka hetkel hüljatud matkaraja lõigu läbimine. 

Peale matkaraja läbimist jalutasime mööda Kärdlat ringi, sõime kõhud imeodavas Viigri kohvikus täis, täiendasime kohalikus kaubamajas kahanevad joogi- ja söögivarud ning võtsime hämarduma kippuva päevavalguse kiuste suuna Hiiumaa kõige lühema õpperaja poole.

Kõrgessaare orhideede õpperada (100 m)

Ega me novembrikuiselt orhideede õpperajalt suurt midagi leida lootnudki. Pimedus vajus peale ning lilledega on sellisel aastaajal arusaadavatel põhjustel niigi kehvasti. Pealetikkuvast pimedusest hoolimata läbisime sealsed 100 meetrit ning lugesime teadetetahvlitel olevad tarkused läbi. Sealne õpperada on suurepärane võimalus tutvuda lühikese ajaga kodumaiste orhideedega ning on mõeldud liikide tundmaõppimiseks.

Ja ega siis muud üle jäänudki, kui vaikselt järgmise laagripaiga poole sõitma hakata ning loota, et järgmisel päeval suudame valge ajaga läbida veidi rohkem radu.

Järgneb…