Lumine Uuejärve matkarada (6km)

12.02.2021 laisaarlane

Ühel aasta-alguse hommikul aknast välja vaadates sai kibekiirelt selgeks, et toimumas oli midagi erakordset – maa oli värskest lumest valge. Eelnevate aastate kogemusele tuginedes võis ju eeldada, et järgmisel päeval enam lund pole ning tegutseda tuli kiirelt. Lonksasime kohvikruusid tühjaks, haarasime väikeseks loodus-kõnniks vajalikud asjad kaasa ning istusime autosse.

Mulle oli sellel ajal kätte sattunud iga-olu-sõiduks suurepäraselt sobiva Subaru XV uus e-Boxer hübriid-versioon, mida eelmisel päeval ilma ühegi lumekribalata Pakri poolsaarel pildistamas käisime. Nüüd oli aga paks lumi maas ning värske hübriid sai end ka nendes mõnusates oludes tõestama asuda. Tegelikult polnud autol enam midagi tõestada – olin XV-ga kokku puutunud juba sellest ajast, kui need meite-maale müüki jõudsid ning selle aja jooksul olen selle rõõmsalt ja muretult seiklustesse suhtuva autoga maha uhanud tuhandeid metsa-, kruusa- ja asfaldikilomeetreid.

Piibe maantee paksus lumes oli lausa lust sõita ning süda täitus suure ootusärevusega. Polnud ju paksu lumega kaetud matkarajal enam hiid-ammu kõndinud. Lisaks eelnevale mõjus põnevust tekitavalt ka teadmine, et Põhja-Kõrvemaal asuv Uuejärve matkarada oli kuidagi moodi sootuks käimata jäänud. Ei teagi, kuidas see tähelepanu alt välja oli jäänud. Omast arust olime kõik sealsed juba läbi käinud… Õnneks hulkusin ühel päeval RMK äpis ringi ning nii see Uuejärve mulle silma jäigi. Suudab ikka vahel üllatada!

Mets oli loomulikult ääreni rahvast täis. Suusatajad, kes vist juba eelmisel päeval tõukeasenditesse lukustunult rajal esimesi lumekribalaid ootasid, olid end liikuma saanud. Metsateede ääred olid paksult autosid täis pargitud ja nende juurest alguse saanud värsked jalajäljed hargnesid erinevatesse suundadesse.

Oma suureks üllatuseks polnud kõnealusel matkarajal erilist tunglemist. Kokku kohtasime oma teel vast kümmekond inimest. Aga rada oli tore. Algas rahulikult, järk-järgult põnevamaks muutudes ning raja keskosas ootasid ees juba toekamad katsumused korralike tõusude ja langustega. Suvisel ajal pole mõtet sinna plätudega minna – need ei vea vast suurematest tõusudest üles. Ja ka laskumistel on karvasemast ja toekamast tallast abi ning ka see võiks jala küljes kõvemini kinni olla. Pean tunnistama, et selliseid tõuse polnud me oma läbi-käidud RMK radadel veel kohanud ning taaskord sai rõõmustada selle üle, et jalga sattusid just sobiliku tallaga saapad.

Koduleht kirjutab Uuejärve matkaraja kohta nii: Põhja-Kõrvemaa eriilmelisel ja huvitaval maastikul looklev rada. Näha saab erinevaid metsatüüpe, pinnavorme ning Nõukogude armeest jäänud jälgi. Rada on tähiststud kollaste värvimärkidega.

Sellega võib nõustuda. Rada oli tõesti hästi tähistatud. Jäime vaid korral ühel ristmikul mõtlema, millist suunda edasiseks valida. Ja mis eriilmelisust puudutab, siis sellest puudust tundma ei pea. Vaatamist jagub.

Talvine Uuejärve rada oli aga igavesti ilus, pakkudes palju kaunist nii silmale kui ka meelele. Värske lume raskuse all kaardu vajunud oksad mõjusid kui väravavõlvid mingisse salapärasesse tundmatusse maailma. Paks lumi ja värskete jälgede tegemise võimalus lisasid vürtsi veelgi. Talvisele ajale omaselt oli rada veidi metsik – selle sõna kõige paremas mõttes. Paar teele vajunud puud, veidi rabedat siin ja seal ning mõni libe lõik – aga selleks ju loodusesse minnaksegi. Mööda sirget harjaga puhtaks nühitud teed saab ka linnaruumis käia ja selles pole enamasti midagi põnevat.

Rajalt leiab lisaks väikesele laudteele ka hulganisti pinke, millel jalgu puhata, vaadet nautida ning väike söögi- ja joogipeatus teha. Lisaks sellele on rajal olemas katusealune, kus saab end veelgi mugavamalt tunda. Lõkke tegemise ja telkimise võimalus asub aga veidi eemal Venemäe telkimisalal. Või siis Kullil või veelgi kaugemal Oru lõkkekohas.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Uuejärve on kindlasti üks sedasorti rada, kuhu tasub ka muudel aastaaegadel sammud seada. 3/4 rajast on igavesti tore – veidi üksluisena mõjus vaid raja lõpuosas olev lõik, mis talve-lumisel ajal oma eksistentsi suusarajaga jagab. Muidu oli aga igavesti tore ja olime väga rõõmsad, et sellise lumise kogemuse võrra rikkamaks saime. Kes oleks siis osanud aimata, et see lumi enam ära ei lähegi…

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 4

10.12.2020 laisaarlane

Proloog

Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.

IV päev

Sääretirbi pilkasesse ning jahedasse pimedusse mattunud öö möödus igati rahulikult. Mingil hetkel sõitis meie laagriplatsi juurest läbi üks auto – arvatavasti otsis samuti öömaja, ent siis jäi taas vaikseks ning rohkem polnud enam kedagi kuulda. Arvukad merelinnud olid end kusagile mujale sättinud. Muidu rannaniitudel majesteetlikult patseerivad Šoti mägiveised ning teised sõra- ja sarvilised koondusid sellel öösel samuti kuhugi mujale. Ehk kükitasid vaikides sealsamas kadakametsa varjus külma ja kottpimedat ööd, eluandva hommikuvalguse ootuses.

Nagu ikka, saime ka meie kaunil keskhommikul lõpuks bussist välja ning sättisime end peale väikest hommikusööki kolme viimast Hiiumaa rada võtma. Et seiklus võimalikult vara pihta hakkaks, otsustasime alustada tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari saare servast Orjaku õpperajast.

Orjaku õpperada (0,7-2 km)

Orjaku on taas üks sedasorti rada, mida tasub Hiiumaale sattudes külastada. Roostiku vahel looklev laudtee-rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakarele. Õpperajale jäävad lisaks ühele suurele otsa-ronitavale kivile ka kaks vaatetorni. Silmakaarel 6m kõrgune ning Kassari saarel kolmene. Viimase juurde viib mõnus pinnastee. Vaatetorn või õigemini platvorm on toreda vaatega avar koht, ent mingil põhjusel kasutab kohalik fauna seda hooajavälisel ajal vetsuna. Kes, mis või miks, jäigi arusaamatuks. Küll aga tuleb tõdeda, et ilma selle “lisata” oleks seal palju ilusam olla.

Vaatamisväärsuste kohta kirjutab koduleht sedasi: Käina laht on pigem rannikujärv kui merelaht. Selle keskmine sügavus on vaid 0,5 m ja laht on merega ühendatud 3 kanali kaudu. Lahes on kokku 23 saart, mis on madalad ja enamasti pillirooga ümbritsetud. Huvitav ja liigirikas Käina lahe linnustik. Sügisel peatub lahel 10-15 tuhat, maksimaalselt 20 tuhat vee- ja rannikulindu.

Need, kes aga lindude vaatlemisest lugu peavad, või niisama kõrgemaid kohti armastavad, soovitame käia ka lähedalasuvas Orjaku linnuvaatlustornis.

Orjaku rada tehtud, oli aeg ette võtta Hiiumaa pikim matkarada.

Leemeti matkarada (2+3 km)

Koduleht räägib nii: Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Suvel metsalooduse nautimist võimaldav rada sobib talvel suurepäraselt suusamõnude nautimiseks. Rada on korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks.

Tõsi, kui koormust otsida ning pigem sportlikule looduses liikumisele panustada, on sealsed kaksikringid tõepoolest suurepärased. Niisama looduses matkamise tarbeks on rada aga pigem tagasihoidlikute visuaalsete omadustega. Küll aga leiab rajalt muljetavaldavaid reljeefe, mis minul, kui tagasihoidlikul metsajooksjal, põlve juba esimese ringi keskpaigas lödiks tõmbaks ning kraavi hingeldama ajaks.

Pigem pälvis matkaradadest olulisemalt suuremat tähelepanu Leemeti metsaonn, mis on looduses liikujale tasuta kasutamiseks igaüheõiguse alusel. Metsaonnis on tulekolle ning lavatsid istumiseks ja vajadusel ööbimiseks. Tarbevett saab naabrusest 160 meetri kauguselt Leemeti metsamaja tiigist.

Taaskord on tegemist suurepärase elektrivaba onniga, kuhu matkajärgselt või Hiiumaal kolades varjuda ning kolde soojuses käsi ja varbaid soojendada. Kelle jaoks metsaonnis magamine jääb matkaformaadist tulenevalt liiga “softiks”, teadku, et metsaonni juures on lubatud telkida kuni 5 telgiga.

Peale ringide ära-vantsimist oli aeg sealmaal, et võtsime suuna Hiiumaa viimase õpperaja poole.

Tihu õpperada (1,2 km)

Hiiumaa suurima järve juurde viiv ühesuunaline õpperada oli taas üks tore ja huvitav kõndimine. Luidetevahelises nõos paiknevale Tihu järvele avaneb vette ulatuvalt vaateplatvormilt kaunis vaade. Suvekuudel võib kuulata ja vaadelda mitmesuguseid veelinde ning imetleda vesiroose. Platvormile pääseb mööda laudteed, mis kulgeb koos pinnastee juppidega läbi vanade metsade, loopsude ja sookailulõhnaliste rabamännikute. Loodusraja keskmine osa oli ilmastikust ja aastaajast tulenevalt veidi märg, ent laudtee jättis väga esindusliku ja korraliku mulje.

Raja keskossa, paksu metsa sisse, jääb järjekordne lummav metsaonn. Tihu metsaonni pääseb vaid jala ning onn on looduses liikujatele kasutamiseks tasuta. Lõket tohib teha vaid onnis asuval grillrestiga varustatud tuleasemel ja kuna kõnealune onn asub Tihu looduskaitseala sihtkaitsevööndis, pole lubatud selle ümber ka telkida. Tarbevesi tuleb samuti endal kaasa võtta – lähedalasuv järv ei sobi vee võtmiseks, veekiht hõljuva muda peal on väga õhuke.

Ja nii need Hiiumaa 12 RMK loodus- matka- ja õpperada järsku läbi käidud saidki. Oli suurepärane kogemus, harjutus ja ettevõtmine. Ka Hiiumaa muutus selle käigus kuidagi armsamaks ja omasemaks. Olin sinna suveperioodidel ikka vahel sattunud ning lastega majakaid ja tuletorne vallutades haagissuvilatki kaasas vedanud, ent nüüd suutis meie teiseks suurim saar hinge hoopis teistsuguse jälje jätta. Ehk tulenes see hooajavälisest inimtühjusest, mis võimaldas laagripaikades, matkaradadel ja miks mitte ka pealinn Kärdla tänavatel privaatsemalt ja rohkem märgates jalutada. Ehk avas see kogemus matkaradade tarbimise sootuks teisest küljest. Meie kliimavöötmes on “hooajavälist” aega palju rohkem, kui hooajalist ning tegelikult pole ju vaja end tipp-hooajal rahvamassidega koos mööda laudteid ja radu edasi pressida. Või lõkkekohtadele amokki joosta. Tegelikult saab imelisi kogemusi omandada ka hooaaja välisel ajal, kui loodus hoopis teistsuguseid vaateid ja kogemusi pakub.

Mu sügavam mõte on pigem see, et huvitavate kohtade käimiseks pole vaja suve ja hooaega oodata. Sügisel pole õuesooja ja päikest, aga pole ka sääski ega tunglemist. Pigem kohtad oma radadel vaid paari inimest ning saad lõkkekohtades segamatult laiutada ja metsaonne kasutada. Hooajaväliste kondamiste arvelt saab suvedesse jätta hulga uusi, tundmatuid ja avastamata kohti. Kohti, kuhu “ajapuudusel” muidu võibolla üldse ei satukski.

Aitäh!

Hea plaan Hiiumaa matkaradadega Vol. 3

02.12.202003.12.2020 laisaarlane

Proloog

III päev

Hommik algas nagu eelmisedki. Vedasime end mingil hetkel bussist välja ning asusime hommikusööki valmistama. Klassikaline laagri-omlett ning päti-kohvid. Meil on tegelikult üks moodne matka-presskann ka, aga sellega pole viitsinud peale esimese vaimustuse vaibumist enam mässata. Kruusi on lihtsam pesta ning ka kaugelepaistva kohvipuru saab hommikuse hambapesuga klahvide vahelt ilusasti kätte.

Siinkohal tuleb taaskord kiita Hiiumaa laagripaikasid. Nii nagu kõik eelmised, on ka Hirmuste telkimisala laagerdamist väärt. Lisaks suurele istumisalale leiab sealt ka ühe avalikuma ning kaks privaatsemat lõkkekohta. Metsapeller on samuti olemas, ent esmavaatluse käigus jäi puukuur leidmata. Loodetavasti polnud keegi seda õhtuse laagerdamise käigus seitsme taeva poole kütnud. Õnneks on meil omad kuivad lõkkepuud just seesuguste juhuste tarbeks alati kaasas. Vahel tuleb ikka ette, et eelmine seltskond on suutnud kõik olemasolevad lõkkepuud tuhaks põletada ning seesuguse kehva kogemuse vältimiseks olemegi hakanud oma puid kaasa vedama. Mis laagerdamine see ilma kosutava ja hinge-paitava lõkketa ikka on?

Hirmuste õpperada (1,3 km)

Samast lõkkekohast saab alguse ka sealne õpperada, mis kulgeb vanas loodusmetsas üle metsastunud luidete ja läbi lodulepiku. Tagasitee kulgeb mööda rannikut – ilus samblavaibaga männik ühel, hülgehall meri teisel pool. Rada tutvustab vana loodusmetsa elu, sealseid looma- ja taimeliike, ent kui nüüd ajas tagasi vaadata, ei jäänud sealne õpperada eriti millegagi meelde. Lihtsalt üks tore metsane ja rannane jalutuskäik, mis järgmisteks etappideks mõnusa hoo sisse andis.

Ristna õpperada (1,5 km)

Ristna külastuskeskuse õuelt algav õpperada viib väikesele loodusrajale, mille läbimisel on võimalik tutvuda metsandusliku pärandi ja põlismetsa eluga. Väärikas vanuses männikus tunned end justkui teise maailma sattununa, kiidab koduleht õhinal kaasa. Õpperada kulgeb säilinud põlismetsaosas ja läbib vääriselupaika, raja ääres on säilinud vana metsavahi karjamaa ja kuivenduskraavid.

Tegelikult läks kohe alguses põnevaks. Külastuskeskuse hoovi on üles seatud hulk uudistamist väärivat – olgu selleks siis visuaalne “puust ja punaseks” tehtud virnastatud puidu mahuühikute “selgitaja” või seadeldis, mille abil saab aimu puidu akustilistest omadustest jne. Ruumimeeter on näiteks võrdne ühe kuupmeetri virnastatud nottide või halgude mahuga koos virnastamisel jäänud õhuvahede ja enamasti ka puukoorega. Vot!

Õpperada oli tore, ent tundus vahel veidi suvalisena, loogeldes lõpufaasis suure maanteega paralleelselt. Nuriseda oleks siinkohal patt, sest vaadata ja lugeda oli ning raja ääres kasvavad põnevad seened olid taas midagi sellist, millega just tihti kokku ei puutu. Küll aga kogunes meil õpperaja läbimisega kokku vaid 0,91 km. Ehk jäi pea laiali loodust vahtides mõni tähtis keeramine tegemata, ent omast arust püsisime rajal.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et sinna tahaks hooajal tagasi minna. Siis on sealsed Mere kaubamaja ja külastuskeskus igapäevaselt avatud ning võimaldavad väärt infot veelgi rohkem ammutada.

Järgmisena ootas meid ees taas üks rannaäärne õpperada. Et ka kohalesõit meeldejäävana mõjuks, valisime väiksed otseteed ning hakkasime Kaleste poole sõitma.

Kaleste õpperada (1,8 km)

Enne kui ma oma jutuga sealse eriti ägeda õpperaja juurde jõuan, tahan taas Hiiumaa telkimsalade ees mütsi maha võtta. See, mis meid seal ees ootas, ületas kõik ootused. Imeliste lõkke- ja laagripaikade kogum, mida kroonivad laiad, ka ratastooliga kasutatavad laudteed ning uhke kunstinäitusega katusealune. Lisaks on sealne telkimisala Kõpu poolsaare lõunaranniku üks mõnusama liivarannaga kohti ning paremat supluskohta lastega peredele on raske leida. Lisaks rannale ootavad külastajaid vana lautrikoht ja rannikukooslusi tutvustav õpperada.

Kaleste õpperaja kohta tuleb kohe alguses öelda seda, et see on meie hinnangul üks visuaalselt ägedamaid Hiiumaa loodusradasid üldse. Vähemalt nende RMK omade seas, mis loodusegakoos.ee lehel välja toodud. Koduleht kirjutab selle kohta nii: Õpperada paikneb Kaleste lahe ääres ja kulgeb mööda metsastunud luiteid, mida ilmestavad erinevad rannikukooslused ja vanad kuivanud rannamännid.

Just needsamad vanad männi-jändrikud selle raja visuaalseks maiuspalaks muudavadki. Igal pool on midagi vaadata. Metsas on piisavalt ruumi ja õhku – ei mõju padrikuna. Rada on Hiiumaa radadele omaselt väga hästi tähistatud ja põnev. Müstiline samblavaip ja kõikvõimaliku kujuga jändrikud muudavad selle igati müstiliseks ja maagiliseks kohaks. Raja lõpp kulgeb mööda liivast rannariba, pakkudes palju silmailu ning randa loksuvad lained mässivad oma monotoonsusega mingisugusesse mõnusasse lummusesse. Võrratu koht. Võrratu!

See oli ka põhimõtteliselt ainus koht, kus me teisi inimesi nägime. Suveperioodil võib seal aga koletul hulgal rahvast olla. Aga minge varem kohale ning seadke end mõnusalt sisse. Ärge jääge vaid lõkkekohtadele tiksuma. Käige sealne mõnus ja ilus 1,8km pikkune loodusrada samuti läbi.

Vanajõe oru õpperada (1 km)

Kolmanda päeva viimaseks kõmpsimiseks jätsime reljeefse Vanajõe oru õpperaja, mis kulgeb Hiiumaa kõige kaunima jõe kallastel ning selle paiguti 6 m kõrguse oru nõlvapealsetel. Kodulehel on selle kohta öeldud nii: selles kohas, kus kulgeb rada, on jõgi eriti meeliköitvaid lookeid loonud ja voolab sügaval orus. Rada võimaldab tõusta kord kõrgele kaldale ja siis jälle laskuda, et ületada mõni jõelooge ja kuulatada kiirevoolulise vee vulinat. Vanajõgi on külmaveeline ja geoloogiliselt väga põnev. Siin avanevad meeliköitvad vaated neljale liivapaljandile. Jõgi voolab kogu ulatuses läbi inimasustuseta soode ja metsade.

Tegemist on taas ühe sedasorti loodusrajaga, kuhu tasub Hiiumaale sattudes igal juhul minna. Trepid, sillad, sügisene loodus ning kuldselt tumepruuni veega kõikjal kurvitav jõgi muutsid selle õpperaja põnevaks ja ilusaks kogemuseks. Lisaks inimestele meeldib seal ka Hiiumaale asustatud euroopa naaritsale, kes on Vanajõe ääres leidnud endale mõnusa elupaiga. Elukat ennast me ei näinud, aga ühe pildistamis-peatuse ajal kostus seljatagusest jõest toekas sulpsatus. Ehk jäime hoopis ise ühele sealsele naaritsale silma. Samasse loodus-kompleksi kuulub ka väike Vanajõe oru lõkkekoht, mis on sobiv paik pikniku pidamiseks ja niisama laagerdamiseks. Sealt leiad kaetud lõkkeaseme ja varikatusega pink-laua.

Seejärel hakkas tunduma, et tänaseks on juba käidud küll. Sõitsime Käinasse poodi ning pakkisime end ööseks Sääretirbi telkimisalale, et järgmisel päeval viimased kolm Hiiumaa matka-, loodus- ja õpperada läbi käia. Kuulus ju nende sekka lisaks ühele järvekale ja luharajale ka sealne pikim 2+3km Leemeti matkarada. Keetsime pimedusse mattuvas sügisõhtus maitsvat suppi ning kärsatasime lõkkel leiba. Tiksusime lõkke kõrval seni, kuni külm halvava tekina peale vajus ning pugesime sooja bussi peitu ja matkatahvlist Jupiteri vahendusel uut Metslaste osa vaatama.

Järgneb… üks tuleb veel.