Pildilugu: Harilaid ja Kiipsaare majakas

Ütlen ilma suurema sissejuhatuseta, et tipud on ägedad. Ma ei pea antud juhul silmas neid, mille otsa peab palehigis mäest üles rühkima (kuigi ka neis on kindla peale oma võlu), vaid põhja-, lõuna- või mis-iganes ilmakaarsepoolseid riigi- või mandritippe. Eriti ägedad on need aga siis, kui tipnevad veega. Sellised, kus kohast kuiva jalaga enam edasi ei saa. Maa saab lihtsalt otsa ja ongi kõik.

Mul on olnud õnn mõnedes sellistes tippudes käia. Nordkapp näiteks, olgugi, et kõrvalasuvat nukki mööda saab jala veelgi rohkem põhja poole. Tarifa, kui Euroopa mandriosa kõige lõunapoolseim tipp. Briti suure saare põhjatipuks peetav ja rohkelt külastatav John o’Groats pole küll kõige põhjapoolseim punkt, ent ka seal tasub kindla peale ära käia. Ja kui juba seal oled, võta vasakult ka Dunnet Head’i nimeline tipp ära. Sealt leiad uhke majaka. Saare alumises (edelas) otsas ootab sind aga toreda nimega Land’s End, mis on taas üks vägev ja märgiline koht. Portugalist leiad Euraasia mandri läänepoolseima tipu – Cabo da Roca ning kui juba seal oled, külasta ka Sagrest, mis pole taas kõige lõunapoolseim punkt, aga kannab selle rolli ilusasti välja. No ja siis see Euraasia ja kõigi maailma mandrite kõige põhjapoolseim punkt – Taimõri poolsaare otsas olev Tšeljuskini neem, mille vallutamisest TV3-le sari sai tehtud.

Ühesõnaga… miks ma seda kirjutan? Selle pärast, et tipud on ägedad. Lisaks näilisele „maakera“ lõpule on seal enamasti ka hoopis teistsugune kliima. Enamasti puhub tugev tuul ning ka loodus on veidi erinev. Ka Eestis on selliseid punkte. Purekkari neem on nö. Eesti Nordkapp, ehk mandri-Eesti kõige põhjapoolseim punkt ning Harilaid, kui Eesti üks läänepoolsemaid punkte. Kes Kiipsaare tuletorniga ei rahuldu, võib ka Elda pangal ära käia. Siis oled kahes ägedas kohas ära käinud ja võid endaga igati rahul olla. Eesti päris põhja- ja läänetippudega läheb tänu mustmiljonile saarele veidi keeruliseks… Mandri-Eesti lõunatipus peaks aga asuma RMK Lõunatipu lõkkekoht ja metsaonn.

Purekkaari neemele on mind mu kondamised ka varasemalt kordi ja kordi viinud. Harilaiuga on aga teine teema ning Kiipsaare majakat polnud minu ihusilmad veel ise näinud. Seega polnudki tolle tormijärgse pühapäevaga muud teha, kui kummaliselt ilusat ilma ära kasutades autonina (MB GLS) õigesse suunda keerata ning sealse olukorraga tutvuma sõita. Kohale jõudes tõmbasime saapad jalga, tuulejoped selga ning hakkasime astuma.

Harilaid on 3,6 km² suuruse pindalaga poolsaar Saaremaa looderannikul Saare maakonnas. Harilaid liitub idas umbes 300 meetri laiuse maakaela kaudu Tagamõisa poolsaarega. Harilaiul on suured liivaalad ja kliburand, lõunas kasvab männik. Pedajad* kummaliselt ühel joonel – istutatud vist. Poolsaare keskosas on riimveeline järv – Laialepa laht. Loodetipus Kiipsaare neemel asubki eelmainitud tuletorn.

Harilaiu poolsaar kuulub Vilsandi rahvuspargi koosseisu Kiipsaare ja Harilaiu sihtkaitsevööndina. Kiipsaare nukist läänes asub Laevarahu loodusreservaat, kus inimeste viibimine on keelatud, kuna seal asub hallhüljeste lesila. Sealsest kaitsealast tingituna pääseb poolsaarele vaid jala või jalgrattaga. Autod ja muu mootortehnika tuleb jätta avarasse parklasse. Sealt saab alguse 11 km matkarada ümber poolsaare. Umbes 9,5 km rännakuga tasub arvestada neil, kes vaid majakat näha soovivad. Jalutad mööda suuremat rada sinna ja siis sama teed tagasi. Laagerdajad peavad arvestama, et Laialepa järve äärsele Harilaiu telkimisalale jõudmiseks tuleb matkata umbes 4 km. Sealt leiad eest puukuuri, kaetud lõkkeaseme, katusealusega pingi ja laua ning kuivkäimla. Lõkke tegemine ja telkimine on lubatud vaid Harilaiu telkimisalal.

Veidi maad edasi kõmpides hakkab paistma Kiipsaare tuletorn. Mere kulutava tegevuse tulemusena muutub rannajoon Harilaiul pidevalt. Seal paiknev tuletorn ehitati 1933. aastal poolsaare keskele. Nüüdseks on Kiipsaare majakas kaugel merevees. Jah, see on seesama vildakas, mida oled piltidelt näinud!

Harilaiule tasub minna juba sellel põhjusel, et see on olemas. Esiteks on Saaremaal üldse tore ja huvitav sõita ning teiseks on poolsaarel olev matkarada kõigile igati kontimööda. Meil kulus poolsaarel aega veidi üle kahe tunni. Ja ega seal jooksma peagi. Harilaiul on piisavalt huvitavaid asju ja loodust, mida vaadata. Floorast ja faunast rääkimata. Jalutada saab rannas, männimetsas ja mööda toredaid rannikuäärseid radu. Võta kaasa termos kosutava sooja tee või kohviga ning tee väike peatus sealsel telkimisalal. Või kui ilm lubab, istu liivasele rannaribale ja naudi vaadet. Tunne elust rõõmu.

NB! Kui kohvijook meelest läheb, saad sütitava märjukese Kihelkonna COOP’ist. Ja kui Saaremaal vähe sõitnud oled, siis vali praamile sõiduks tee number 129, mida tuntakse kohalikus folklooris ka Ranna-maanteena.

*mänd

Pildilugu: Paukjärve loodusrada ja Kulli lõkkekoht.

Selleks, et lasta loodusel endale keset suurt ja argist igapäeva-sahmimist väike hingepai ning eluks vajalik restart teha, pole üldse palju vaja. Vaja on vaid veidi pealehakkamist, sutsu aega ning autot või mõnda muud sõiduriista, millega end ja oma kallid inimesed metsa või rappa vedada. Tõsi, „mets ja raba“ kui sellised, kõlavad peaaegu igas kontekstis veidi liiga üldiselt. Ent kui piiritleda territoorium ning tahta Tallinnast mitte väga kaugele sõita, et suurem osa koos veedetavast kvaliteetajast siiski sihtpunkti, mitte sinna jõudmisele kuluks, leiab ümbruskonnast vähese autosõidu kaugusel igati toredaid ja ilusaid kohti. Ka seesuguseid, mille pakutavate loodusringidega saavad vabalt hakkama ka need, kes varem looduses kõndimas pole käinud. Või kui on, on antud kogemus jäänud muude toimetuste rägastikus kaugesse minevikku.

Üks seesugune tore ja kaunis viiekildine matkatee-ring lookleb Põhja-Kõrvemaal ning kannab nime Paukjärve loodusrada. Autoga saad mugavalt Kaksiksilla parklasse. Sinna mahub muretult kuni 20 autot. Kohe sealtsamast saabki loodusrada alguse. Kulgeb teine mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vahelduvad erinevad metsatüübid – niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Selleks, et pea laiali loodust uudistades ära ei eksiks, on rada tähistatud kollaste värvimärkidega. Ma küll ei tea, aga arvan, et punaseid järgides saad käia palju-palju rohkem ning jõuad tõenäoliselt lõpuks oma kalli parkla asemel välja Iklasse. Ühesõnaga, kui omadega kuidagi Aegviitu jõuad, siis tea, et oled kusagilt valesti keeranud.

Paukjärve matkarajalt leiad lisaks ilusale loodusele ka 9 huvipunkti, vaatetorni, veidi varemeid, 50 meetrit laudteed ning kaks-kolm lõkkekohta. Arvestama pead aga sellega, et autoga neile lõkkekohtadele ligi ei pääse. Mets on nagu mets ikka – kasvavad mustikad, pohlad ja kukeseened. Silmailu pakuvad eriilmelised metsajärved ja pinnavormid, erinevad metsatüübid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu vana laagriplats II maailmasõja eelsest ajast ning loomulikult vaatetornist avanev lummav vaade. Kui tundub, et kõnealune 5 km pikkune ring kipub väheks jääma, saad Paukjärve juurest minna Kõnnu Suursoole rabamatkale mööda laudteed või ühendada Jussi ja Paukjärve loodusrajal matkamine.

Kui loodusring tehtud, aga süda ja keha veel metsast ära tulla ei taha, vaata ringi lähedalasuvatel lõkkekohtadel. Autoga ligipääsetavad on nii Oru, Kulli, Venemäe kui ka Pikkjärve ning Järvi Pärnjärve lõkkekohad. Meie lõime oma väikese metsalaagri lahti Kulli lõkkekohal. Lõkkepuud, pingid, laud ja lõkkease on seal ilusasti olemas. Vaja vaid puud põlema saada ning vorstid-lihad küpsetusrestile asetada.

Vorstivalikusse sattusid tavalised sardellid. Aegviidu raudteeäärses poes lihtsalt muud polnud. Sealt haarasime kaasa ka leiva, mis lõkkel krõbedaks küpsetatuna sulajuustuga maru hästi maitseb. Kõrvale veidi teed ja kohvi ning pakk kodumaist Tacticali, et asi korralikult vormistatud saaks. Matkatoolid ja kuivad lõkkepuud on mul endal alati kaasas – oma mingi kiiks. Matkatoolid võimaldavad soojust kiirgava lõkkega sobilikku kaugust valida ning oma kuivad puud süttivad alati. Samas saab ka ilma nende lisadeta hakkama. Varu kaasa mõned istumisalused, et lumine kommunaalpink liiga ei teeks ning süütevedelikku, et kohalikud puuhalud lihtsa vaevaga põlema saada. Ühesõnaga – kõik on iizi-briizi ning selle tegevuse ebamugavust ära nüüd küll endale müüma hakka, onju!

Ja üleüldse, räägi nüüd kodus plaan ära ja minge järgmisel laupäeval Paukjärve matkarajale. See on siinsamas lähedal, tavaautoga ligipääsetavast parklast alustad ja parklas lõpetad ning distants on visuaaliga igati kooskõlas. Ilus ja äge on, usu mind! Me käisime seal ka just esimest korda.

2019 aasta viimane kondamine

Enne veel, kui lõppev aasta oma viimaseid päevi kalendrist välja rebima hakkas, sõitsime hää sõbraga kõige uue ootuses vastu väikesele kodumaisele kondamisele. “Arst” oli selleks nädalavahetuseks välja kirjutanud kaks “ravimit”. Esiteks pidi sulnis nädalavahetus mööduma Mercedese lipulaeva GLS‘i roolis ning teiseks, ootas meid minu maiste asjade vaieldamatute lemmikute hulka kuuluv Saka mõis koos oma suurepärase restoraniga

Ja kuda sa hää inime’ sinna ikka ühe jutiga sõidad. Auto karjub ju seikluste ning kaunite kohtade järele, hing kibeleb avastama ja taaskohtuma ning põhjarannik on selleks kõigeks justnimelt suurepärane koht.

Jäin seda kirjutades hetkeks mõtlema, et mis asi see salapärane “kondamine” siis õigupoolest on? Ühest küljest tead ju, kuhu suunda liigud ning millisesse punkti võiks kunagi välja jõuda. Teisalt aga dikteerib iga teele jääv ristmik liikumise suuna-nüansid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas valitud sihtmärgi suunas osutava kompassinoolega. Samuti kerkivad seesugusest teevaliku-viisidest esile pigem teadmatusest innustust saavad lummavad emotsioonid, mis mässivad kogu ettevõtmise sulnisse ja kergelt möödapääsmatusse seiklushõngu ja avastamiskirge. Sedasi võiks jäädagi erinevaid nüansse kangutama, ent kokkuvõtlikult võiks sedapuhku nentida, et kondamine on – sihtpäratu emotsionaal-valikutel baseeruv mõtestatud uit-suunaline liikumine sihtmärgi poole.

I can live with that! 🙂

Igatahes, Tallinnast on Sakasse täpselt 150 kilomeetrit, aga otsesõit ei tulnud antud väljasõidul kõne allagi. Peidavad ju väiksemad teed ja nurgatagused kõike seda, mida hing ihkab – kogeda, avastada ning miks mitte ka veidikeseks ära eksida.

Seega lükkasime käigu sisse, ning võtsime esimesena suuna “Eesti Nordkappi”, ehk Purekkari neemele. Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et tegemist on mandri-Eesti kõige põhjapoolseima punktiga ning seega jäävad muuli otsast mandri poole vaadates kõik maaühendusega mandri-Eestlased ja suur-saarlased teist alla poole. Tore teadmine ja igati väärt koht. Samuti väärivad sõitmist kõik Pärispea poolsaare teed. Mine läänekallast mööda üles ja tule Viinistu kaudu tagasi. Leiad palju põnevat, mille hulka kuuluvad lisaks imelistele kaldaäärsetele teedele ka vanad militaar-rajatised. Purekari puhul pead vaid arvestama sellega, et nagu kõikidel muudel “tippudel”, puhub ka seal tuul ning seda peaaegu aasta läbi. Lihtsalt üks selline tore eripära. Tõsi, 29. detsembril oli seal aga erakordselt kõle ning suure veetaseme tõttu ei saanud kuiva jalaga isegi suure kivi juurde.

Käsmu lõpust leiad Kuradisaare, kuhu vahel ka enam-vähem kuivade riietega kohale saab kõndida. Lisaks imetabasele rannakülale, leiab Käsmu rannikult uhke õnnekangru, Vana-Jüri kivid ning palju muud huvitavat. Legendi kohaselt pani Vana-Jüri neemel asuvale kivihunnikule aluse laevahukust pääsenud Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Hunniku hinnanguline maht on 30 kantmeetrit.

Seejärel jätsime oma teele Vergi sadama ning suurepärase ja eheda söögikohana tuntud Altja kõrtsi. Aasta- ning hooaeg mõjutavad nende kohtade lahtiolekut märgatavalt. Seetõttu olid suletud nii Vergi sadama kohvik kui ka minu maiste lemmikute hulka kuuluv Altja kõrts. Nendesse satu kindlasti suvisemal hooajal (Altja – 20.aprill – 30.september iga päev 12:00 – 20:00).

Üks on sulnis sadamakohvik koos kõige sinna juurde kuuluvaga – võrratu koht, kus aeg maha võtta ning edasiseks peen-häälestuda. Altja kõrts on seevastu aga üdini ehe talu-kõrts, mis jääb kindla peale meelde nii oma maalähedase miljöö- kui ka maitsvate söökide poolest. Minu lemmikuks on seal praetud räimed või siis vanakooli heeringas hapukoore ja kartuliga. Mmmm…

Sealt saab mööda põnevat väikest metsateed lõigata Sagadi mõisa poole. Mõne kilomeetri pärast jääb teele Oandu küla, mis on ühtlasi ka Oandu-Ikla matkatee alguspunktiks. Lisaks paljudele lõkkekohtadele leiab sealt ka “Sõnametsa”.

“Sõnamets on mets, millesarnast pole kusagil mujal maailmas – mets, mis on austusavaldus maailma ajakirjanikele, sõnameistritele, sõnakatele ja julgetele inimestele.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/sonamets

Mõisad

Ilusate mõisatega on seda piirkonda õnnistatud. Sagadist veidi maad vasakule, ehk lääne poole, jäävad Palmse mõis ja kõrts. Ka selles on imetabane söögikoht, kuhu tasub kindla peale eheda meelelise kogemuse saamiseks  sisse keerata. Muide, sealt tasub Palmse-Vatku (178) maanteed kaudu Vihasoole sõita ning sealt edasi juba Viinistusse. Teele jäävad ilusad külad, teed, loodus, võimas hiiepuu ja teeäärset käsitööpoodi pidav tore proua. Pea kinni, ütle tere ja toeta Eesti käsitöölisi!

Kaunist Sagadi mõisast leiab lisaks silmailule ka noobli rahvusromantilise hotelli ja restorani. Gruppidele pakutakse mitmeid põnevaid vaba aja programme ning pererahvas on igati tore ja rõõmus. Vaid wifi-kood on päheõppimiseks paras pähkel. Ka mälutreenitutele.

Sagadist veidi maad ida poole sõites, ootab uhke tervitus-tuulikuga tähistatud imekaunis Vihula mõis. Sulnis suvekontserdite koht ja romantiline “ööbla” koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pisike automuuseum ning nunts tammiäärne Vesiveski kohvik-muuseum. Kes käinud, see teab. Kes pole – soovitan suvisemal ajal plaanidesse võtta.

Jalutasime mõnda aega talvistel Vihula mõisa aladel ringi ning sättisime end seejärel eelmainitud kohvikusse sooja, kohvile ja koogile. Must kass magas rahulikult raudse keerdtrepi astmel õnnist und ning aeg valgus tasapisi igavikku. Sedavõrd vaikselt ja salapäraselt, et kohvikust lahkudes astusime juba talvisesse pilkasesse pimedusse. Sellest polnud aga miskit – eelnev aeg oli olnud võrratu.

Seejärel polnudki enam suurt midagi teha, kui läbi pimeduse suund Saka mõisa poole võtta. Loomulikult mööda väiksemaid teid ja radu. Neid, mis meeli liigutavad ning midagi uut pakuvad. Järjekordsed mõisad, suurte korstnatega tööstushooned, kaunid ja küla-kogukondade poolt ülesvuntsitud asumid ning ilusad majad. Sekka metsi ja põldusid. Imeline.

Saka mõis

Ma ei tea täpselt, mis mind Saka mõisa tõmbab. Tean vaid, et olen seal aeg-ajalt juba aastaid käinud ning tunnen end sealses mõisaansamblis väga hästi. Lisaks toredale mõisa-majutusele leiab sealt ka suurepärase restorani ning spa, mis, tõsi küll, suurte ja uhkete spaadega ei võrdsustu, ent vesist ja saunast lõõgastust saab nautida ikka. Tegelikult polegi sealne spa oluline. Vähemalt minu jaoks mitte. Mind köidab sealne salapärane aura, mis mind Sakasse üha uuesti ja uuesti tagasi tõmbab. Ja siis loomulikult see lummav võlvidega restoran oma seintesse süvistatud kaunistuste, hea teeninduse, sulni rahu ning väga heade söökidega. Proovi kindlasti meega üleküpsetatud kitsejuustu peedihummuse ja piiniaseemnetega salatit, Boeuf a’la tartare’i ning majaveine.

Ja nii see kaunis aastalõpu kondamine läbi saigi. Suurepärane punkt lõppevale tegusale ja silmaringi avardavale aastale. Pole muud, kui vaid tänulik olla ja naeratada.

Järgmine sulnis mõisatuur saab aga alguse Kolga mõisast kohe, kui nad uue majutuse avavad. Seniks aga palju head!