Category: Kodumaised kondamised

Kõrvemaa Glämping

laisaarlane

Olgugi, et glamping pole just väga vana sõna, on inimesed läbi ajaloo soliidsema ja luksuslikuma telkimise egiidi all seesuguses formaadis lugematuid öid veetnud. Ja ega see sõna väga palju muud tähendagi, kui glamuurse ja telkimise poolmeelevaldset ühendamist. Meelevaldset pole aga selles tegevuses grammivõrdki. Pigem vastupidi. Ka minu enda tutvusringkonnas on inimesi, kes hea meelega telgiks, aga selle mõtte lõpuniviimisest jääb enamasti sutsuke mugavust puudu. Olgu selleks siis külm ilm, käbid, juurikad, liiga vähe ruumi või lihtlabane askeetlikus, mis takistab traditsioonilises telgis end mugavalt tundmast. Glämping on koduse või hotellise mugavuse ning metsatelkimise vaheliseks sulniks lüliks, mis võimaldab telkimise egiidi ning seiklusliku kõla ja tunde mesimagusas oreoolis kõik soovitu teoks teha. Selline formaat sobib suurepäraselt romantiliseks väljasõiduks ka siis, kui kaaslane tavatelgis ööbimisest midagi kuulda ei taha. Proovi – raudselt jääb rahule!

Glämpingu ajaloo kohta kirjutab Wikipedia nii:

Ajalooliselt kõige ekstravagantsem telgis ööbimine leidis aset 1520. aastal Põhja-Prantsusmaal. Seal toimus 17-päevane diplomaatiline tippkohtumine riikide suhete parandamiseks Inglismaa kuninga Henry VIII ja Prantsusmaa kuninga François I vahel. Mõlema kuningriigi peale oli kokku umbes 2400 telki, mis olid valmistatud siidist ja kuldniidist. Janukustutust pakkusid purskkaevud, milles voolas vee asemel punane vein. Sisustus oli enamjaolt kullatud.

400. aastat hiljem, 1920. aastatel muutus rikaste ameeriklaste ja inglaste seas populaarseks safari eesmärgil Aafrikas reisimine. Majutamiseks kasutati safari-telke, mis olid mugavalt sisustatud. Näiteks reisis endine Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt 1909. aastal oma pojaga Mombasasse ning nende telkide sisustuse juurde kuulusid mullivann ja 60 raamatust koosnev raamatukogu.

Minu esimene glämpingu-kogemus pärineb eelmisest suvest, mil me Johannes Trallaga tema uhket tsikli-euro-sarja tehes Rummenia mägede vahel ühte seesugusesse ööbima jäime. Asja tegi põnevamaks asjaolu, et sõitsime sinna pimedas mööda käänulist mägiteed, ega teadnud päris täpselt kas ja millal me sinna üldse kohale jõuame. Hommikuvalguses oli pilt aga suurepärane ning möödunud öö jättis kustumatu jälje.

Sarnase kogemuse saamiseks ei pea ka meie-maal kaugele minema. Kõrvemaa Matkakeskuse hoovil laiutava tiigi kõrval on üks seesugune olemas. Lisaks looduskaunile asukohale on lähiümbrus rikastatud kõikvõimaliku mugavusega – saunad, söögikohad, renditav spordiinventar ning lõppematud matkarajad, mida väljasõidu mitmekesistamiseks jalge- või ratastealla võtta.

Tegelikult ei pea mitte millegi pärast muretsema. Vaja on vaid ise kohale tulla. Elekter on telgis olemas, puud samuti, et klaasseintega kaminasse õhkkonda loov tuli läita. Terrassil saab grillida, tiigis ujuda ning pinkidest voodeid voltides luua just nii laia magamisaluse, kui parasjagu vaja on. Kui on aga plaan seltskonnaga ümber mõnusa kamina istudes juttu vesta või mõnda tähtsat koosolekut pidada, mahutab järvetelk kuni 10 inimest.

Nii nagu eelmiselgi korral, mängis ka nüüd saatus järvetelgis ööbimise meile teele ette. Piiga plaanis sõbrannadega sünnipäeva pidada ning broneerisime talle selleks tarbeks Kõrvemaa matkakeskuse väikese palkmaja. Programm nägi ette, et sussutame grillmajas õhtusöögiks vajalikud asjad valmis ning laseme piigad õhtusele programmile. Aga et ise kättesattunud olukorda ära kasutada (pidime ju ikkagi veidi valvesse jääma), otsustasime ka ise matkakeskusesse jääda ning katusetelgi asemel veidi glamuursemalt öö veeta.

Et piigad kogu kollektiiviga autosse ära mahuks, võtsin selleks nädalavahetuseks 8-kohalise Citroën SpaceToureri ning pakkisime plikad koos kõikide kompsudega autosse. Sekka veel enda laagri- ja magamisasjad, et kõik vajalik endaga ilusasti kaasas oleks. Olgugi, et kõik magamiseks vajalikud asjad saaks ka kohapealt, läksime meie seda teed, et andsime varasemalt soetatud paksule õhkmadratsile vahelduseks tööd ning võtsime sellele lisaks vaid lina kaasa. Tekid-padjad ootasid meid juba ees. Samuti olid kaasas kõik vajalikud snäkid ja vein, et end sulnil lembeõhtul hästi tunda. Kohale jõudes voltisime kahest pingist voodid, sättisime need kõrvuti ja tegime pesa valmis. Kuivad puud süttisid muretult ning kaminasoojus ja -hõng lõid kibekiirelt õige õhkkonna.

Hommikusöögi plaanisime jätta matkakeskuse kanda. Pole ju midagi mõnusamat, kui pika hommiku järel end vaikselt laua taha sättida ning lasta endale head ja paremat ette kanda. Värske hommikukohvi kõrvale tekivad ju alati head mõtted ning uus ja meelalt veniv päev vajas põnevat tegevust.

Hommik sattus aga erakordselt venima ning hilisel lõunatunnil kohale jõudes selgus, et menüüvalikusse olid lisandunud käsitööburksid, mis kohe ka ilma pikema jututa loosi läksid. Pulled Pork on läbi aegade mu suur nõrkus olnud. Ei pidanud ka sellel korral pettuma. Proovige kindlasti!

Loosalu raba – üks teistmoodi auraga koht

laisaarlane

Ühel ilusal nädalavahetusel, kui argiasju taas ajada polnud, vedas hing jällegi raba poole. Olime eelmisel õhtul HikingEst-is ümbruskaudseid matkaradu ja rabasid kamminud, ent ühtegi kindlat sõelale polnud jäänud. Järgmisel hommikul oli mu keha veendunud, et tahab veidi pikemalt käia ja kuna hommikune ärkamine venis laupäeva hommikutele kohaselt sulnis rahus, valisime peale ülipikka hommikukohvi ja tiksumist Vana-Kaiu lähistel asuva Loosalu-Paluküla loodusraja.

Selle valiku kasuks rääkisid mitmed asjaolud. Esiteks polnud me kumbki seal varem käinud. Teiseks tundus Loosalu raba veidi nurgatagune koht (mis siis, et seal asub Eesti suurim rabajärv) ning tegelikult tundus liikumist nautivale kehale, et umbes 15-kilomeetrine edasi-tagasi sutsakas on just see õige laupäevane distants. Poolepäevane matk mitmekesisel maastikul algab Loosalu soosaarelt ja jõuab välja Paluküla Hiiemäele, mis on oma 106,4 kõrgusmeetriga ühtlasi ka Loode-Eesti kõrgeim tipp. Kusjuures 4+4 km sellest loodusrajast on lummav läbi raba ja metsa looklev laudtee. Eriliseks teeb Loosalu järve ka asjaolu, et seal elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.

Seni, kuni kallis kaasa matkavõikud valmis voltis, luristas kohvimasin termose kuumavat kohvi täis ning meie sulnilt veniva ja mõnusa hommiku järgne rabaharjutus võiski alata. Sõitsime Vana-Kaiusse, uurisime autoaknast veidi räämas Kaiu mõisa ning sõitsime seejärel mööda nauditavat kruusa-sutsakat loodusraja alguspunkti.

Vana-Kaiu poolt lähenedes palub esimeses parklas olev silt auto lahkelt Pakumäe jalamile jätta ning mitte rabasaarele välja sõita. Seda ikka selleks, et sealset loodust säästa. Ja eks see on üks mõistlik palve ka. Sealt pole enam palju jäänud ning umbes 15-minutilise kõndimise järel jõuad välja Loosalu lõkkekohta. Seal ootavad sind ees suur katusealune pinkide ja lauaga, lahtine lõkkease, pingid, puude varjualune, kuivkäimla, prügikast ning infotahvel. Kuna lõkkekoht asub eramaa ääres, siis parkimine on lubatud ainult selleks ette nähtud parkimistaskus! Lõkkekoht asub Kõnnumaa maastikukaitsealal, Loosalu piiranguvööndis.

Sealt edasi viis teerada läbi veidi maagilisena tundunud tiheda metsa laudtee algusesse. Raba algas nagu enamasti – mets sai otsa ning ees laiutas madalhaljastusega avar rabaala. Sekka mõned järved, kaunid jässakad männid ning üle raba looklev kõike poolitav lautee. Mul on laudteedega mingi oma värk. Mingi salapärane tõmme või ürgne kutse. Midagi konkreetset, mis ümbritseva korratu avaruse justkui tajutavalt füüsiliseks tervikuks koondab. Ühesõnaga.. ma ei tea, pean veel rabades käima, et see emotsioon ja tunne end kuidagi formuleeriks.

Kõndisime mööda igavikuna tunduvat laudteed kauguse poole ning samal hetkel, kui jõudsin mõelda, et „kuidagi üllatavalt üksluine on“ hakkas paistma suur järv. Risteelt otse hoides jõudsime välja väikesele järveäärsele platvormile ning kõik muutus. Loosalu järv ning seda ümbritsev raba said hoopis uue hingamise. Sellel kohal oli mingi sõnulseletamatult teistsugune aura kui teistel käidud rabadel. Ei ühtki inimest. Ei ühtki lindu ega looma. Ka lennukeid polnud. Olid vaid rabavärvid, tume lumepilvede ja vihmasegune taevas, harvad pilvedest läbimurdvad päikesekiired ning selle kõige keskel võimsa kontrastina mõjuv suur ja tume järv.

Kaarega ümber raba looklev laudtee viis välja järgmisele järveäärsele platormile. Sinna jõudmine oli veelgi lummavam. Väiksemad järved ja tumedad veesilmad kõikjal, kui maastikusse astutud suured jalajäljed. Kontrastiks kulunud kollane ja tumepruun rohi ning rohelised männid. Sekka punast ja helerohelist sammalt koltunud rohu alt piilumas. Meeletult äge ja lummav.

Ideaalseks piknikukohaks sobiv platvorm nägi välja kui tükike kõva reaalsust keset ümbitsevat maagilist loodust. Tundus just sedasorti kohana, kus Metalooduse Romet laukasse ujuma läheks. Ja just sellise kohana, kus korraks maha istuda, kaasa võetud kohvitermos avada ning kättesattunud ilu ning toredat elu-hetke nautida ning endasse talletada. Ideaalne ja inimtühi koht, kus aeg maha võtta, argielu unustada ning endale ja kaaslase sügavalt ja soojalt silma vaadata.

Järgmist laudtee-etappi ääristasid taas lummavad väiksemad järved ning veesilmad. Peatselt algas taas mets ning peale väikest sillaületust lookles peaaegu tikksirge laudtee metsakaugusesse. Paralleelses kraavikeses voolav vaikne tume vesi kandis endaga lehti kaasas ning kõrge mets surus end taevapoole kõrgudes ülevalt kokku, andes käesolevale loodusrajale taaskord uue emotsiooni ning visuaali.  Laudtee lõppes väikese lagendiku lähistel – vanal talukohal. Sealt jäi raja lõpuni veel veidi maad.

Tagasi rappa jõudes pidasime esimesel platvormil väikese pikniku, sõime kaasa tehtud võikud ära, lonksasime kohvi peale ning lasime loodusel endasse sulada. Ilus ja hea oli.

Ja kui saad, võta loodusesse visatud prügi kaasa ning pane pärast sinna, kus see käib. Nii on pärast hea.

Mukri raba ja Tillniidu lõkkekoht

laisaarlane1 Comment

Hoolimata sellest, et olen kodumaistel rabadel ikka silma peal hoidnud, ei teadnud ma Mukri nimelisest rabast varasemalt mitte midagi. Ju oli tal õnnestunud korduvalt mu radari alt sedasi läbi lennata, et väärt detektor ainsatki ülesandvat piiksu ei teinud.

Kuna vägev viirus ning sellele järgnev kriisiolukorra väljakuulutamine on tänaseks röövinud kogu mu sissetuleku, polegi muud teha, kui kodus istuda ja uuteks öko-kondamisteks sobivaid kohti otsida.  Nii see Mukri meile hommikukohvi kõrvale HikingEst-is surfates ette jäigi.

Puhkaeestis.ee kirjutab kõnealuse raba kohta nii: Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.Rabasse viib laudtee, matkaraja pikkus on suurepärane ka lastega läbimiseks. Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2,2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabamätastelt saab marju korjata. Raja peal asub ka 18 meetri kõrgune vaatetorn, kus saab imelise vaate kogu rabale. Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.

Tõsi, veidi lühikese rajaga, ent paljulubav, onju! Ja enam vähem „siin lähedal“ ka. Tallinna poolt vaadates nõks alla saja kildi. Nojah… eriti kutsuvaks muutis Mukri raba väike loodusegakoos.ee lehelt leitud punasega kirjutatud tähtis teadaanne – Parklad on väga porised ja on oht autoga kinni jääda!

See info lubas veidi kergemalt hingata ja loota, et ehk ei ole kogu Eesti sinna kokku jooksnud. Nagu igal nädalavahetusel Viru raba peale amokki jookstakse.

Kohale jõudes selgus, et see eeldus oli olnud vale. Raba kolme sissepääsu juurde oli pargitud meeletus koguses autosid ning need, mis poriseks hinnatud parklatesse ei mahtund, looklesid pikalt mööda teepervi kauguste poole. Tõsi, inimmass oli territooriumile mõnusalt ja hajusalt laiali vajunud, ning kellegi “mõjutsoonis” polnud vaja olla. (Lahtiütlus: Sina mine rappa siis, kui tunned, et on turvaline, viirused ei ohusta ja kõik on hea. Meie käisime siis, kui rahval soovitati loodusesse minna ning massilisi loodus-kogunemisi polnud veel ette näha!) Kolme sissekäiguga on aga nii, et siseneda on mõistlik äärmistest. Nii saad kogu raba ühest otsast teise läbi käia ning seejärel valida, kas lähed auto juurde tagasi sama teed mööda läbi raba või õkva mööda teed. Tagumises parklas on Mukri lõkkekoht, kus asuvad avatud lõkkease grillrestiga, katusealune, laud-pingid 2 tk, kuivkäimla, infotahvel, prügikast, istepingid 3 tk. Aga neile saad ligi arvatavasti öösel. Sellel korral olid need nii pungil inimesi täis, et pidime oma peale-rabased lõunaplaanid ümber tegema. Kui aga ligi saad, võib sinna paigaldada kuni 3 (4-kohalist) telki.

Raba ise ning selle üüratult ilus loodus rabasid rabalikult. Uhked vaated, kaunid värvid ning jäätunud rabalaukad koos järvega, andsid taas uue pildi kodumaise looduse mitmekülgsusest. Täpi „i-le“ lisas 18 meetri kõrgune vaatetorn, millelt saadav vaade kuidagi fotokasse ära ei tahtnud mahtuda. Just sellist emotsiooni me sinna saama läksimegi. Mukri on kindlasti üks sedasorti koht, millele tasub igal aastaajal pilk peale visata.

Ratastooliga sinna ei pääse, küll aga saad selle läbi jalutada „kontaktivabalt“ koos Google „tänavavaatega“

Ajakirjas Eesti Loodus on Mukri raba kohta tore artikkel: Mukri raba on nime saanud Mukre küla (varasemalt ka Mukro) nime järgi. Eelkõige kõnekeeles kasutatakse sageli nimekuju Mukre. Raba lõunapoolset osa nimetatakse ka Ellamaa rabaks. Siiski on see tegelikult terviklik rabalaam, mille poolitab 1920. aastatel ehitatud tee, mis lõi Mukre küla elanikele ühenduse Eidaperega. See üle raba kulgev tee on suisa ajaloolise väärtusega, sest on ehitatud puunottidele ja haokubudele. Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Mukri raba on seotud paljude pärandkultuuriobjektidega. Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi järgi olevat sinna uppunud Krõõda-nimeline naisterahvas ning sellest ajast olevat Mukri raba männid punase koorega.

Omaette väärtus ja ka mälestus möödanikust on mitu metsavahikohta raba ümbruse metsamaadel: Rukkimäe, Aaso ja Tipassilla. Kel on sügavam huvi Mukri lähiümbruse koduloo kohta, võib vaadata Eidapere virtuaalmuuseumi

http://www.eestiloodus.ee/artikkel3958_3918.html

Kuna Mukri lõkkekohta enam ühtegi uus-sööjat juurde ei mahtunud, võtsime suuna lähedalasuvale Tillniidu lõkkekohale. Selleks tuli suurele teele tagasi sõita ning ristmikult taas Lelle poole keerata. Siis suts paremale ning pikalt mööda ülimõnusaid metsavahelisi kruusakaid. Veidi aja pärast olimegi kohal. Tillniidu lõkkekoht asub endise Tillniidu metsavahitalu hoovil. Talu eluhoone varemed on siiamaani püsti. Parklasse mahub kaks autot, platsile võib paigaldada kuni 8 (4-kohalist) telki ning taristusse kuuluvad katusealusega laud-pingid, lahtine lõkkease grillrestiga, pingid, lõkkepuude varjualune ja kuivkäimla. Lõkkekoha kõrval on väike tiigimoodustis, millest käivad vett ammutamas tuletõrjujad. Kirjade järgi võib sealt ka enda jaoks tarbevett võtta. Suvisel ajal saab tiiki ehk ka värskendava loodus-spa’na kasutada.

Mine vaata järgi – see on üks igavesti tore koht!