Hääd sõbrad! Siin on Kämperi päevikute neljas osa! Kõik vajalikud jupid said nüüdseks vahetatud ning aeg oli küps esimeseks suuremaks seikluseks. Nagu tellmise peale ootas MATKaSPORDi 25. aastapäevaks ülesseatav MATKaSEIKLUS mahamärkimist. (https://matkasport.ee/blogi/matkaseik…) Pakkisin asjad kokku ning võtsin suuna huvitavate, ilusate ja matkatavate kohtade poole. Kõik sujus suurepäraselt, kuni Saaremaa praamilt maha sõites hakkas virvendav aku-tuluke eesootavast probleemist märku andma.
….
Vahepeal juhtus kuidagi nii, et minu kasutusse sattus üks vana ja tore matkakas. Kasutame seda suve lõpus algava projekti raames, aga seni on sellega tegemist, toimetamist ja kondamist küll ja veel. Aga et tehtud toimingud, hooldused ja muud vanadele matkakatele omased parandused ja putitamised lihtsalt mööda külge alla ei jookseks ning ajaloohõlma ei vajuks, kavatsen enamus asju üles filmida ning kogu protsessi teiega jagada. Ehk on abiks ja endalgi hea meenutada. #laisaarlane #vkm #kämperipäevikud
Kõrvemaa on minu jaoks oluline koht – tunnen end seal kui
kodus ning proovin sealsetes metsades, rabades, matkardadel ja maastikul olla
nii palju kui võimalik. Südame- ja hingelähedane koht on see olnud juba
aastaid.
Lisaks põnevate metsaradade sõitmisele on kõnealune tõmme ärgitanud kõiki sealseid matkaradasid läbi käima. RMK eraldi matkarajad on tehtud. Käimata on vaid see hiidpikk Oandu-ikla ning mõned kohaliku tähtsusega teed. Kohalike tähtsusega rajakeste all pean silmas Kõrvemaa Matkakeskuse radu, mida on kodulehe andmetel igavene hulk. Valik on tõesti suur ning mitmekülgne – pikkused varieeruvad 1,5-24km.
Teine teema on aga see, et olen oma uue aktiivsema ja füüsiliselt liikuvama elu käigus maha kõndinud igavese hulga väiksemaid matkateid ja radu. Jalutanud paaril korral niisama Viimsist Tallinna kesklinna (13km) ning proovinud jalga ka Käsmu 15km matkarajaga. Aga seda, kui pikalt ma üldse jätkusuutlikult kõndida jaksan – ei tea.
Tegelikult oligi nii, et tahtsime esimese hooga minna seda 24km rada kõndima. Või siis ühevõrra väiksemat, et suure lumega jalgadele kohe koledasti haiget ei teeks… Paraku selgus, et mõlemad pikad rajad elasid oma talveelu suusaradadena ning nendele polnud viisakas jälgi peale teha. Seega võtsime esimeseks talve-pikaks suuruselt kolmanda – 14km raja. Selle algus kattus aga jaanuaris käidud Uuejärve (6km) matkarajaga, ning seetõttu otsustasime ringi teha teist pidi.
Sõitsime hommikul Kõrvemaa Matkakeskusesse. Panime asjad sealsesse väikesesse palkmajja, ladusime õhtused söögid ja joogid külmkappi, sättisime end matkariietesse ning asusime teele. Vastupäeva kõndimisel oli kaks efekti. Esiteks ei pidanud kohe juba käidud teed astuma ning teiseks, noh… see andis matkaringile veidi seikluslikumat maiku juurde. Nimelt on rada tähistatud selliselt, et suudad suunaviitade abil muretult õigel rajal püsida. Teiselt poolt lähenedes pole aga suunaviitasid näha ning see lisas niimõneski kohas kerget orienteerumis-vaibi. Kaart ühes, asukohatäpiga telefon teises käes. Ega seal väga kusagile eksida pole – mingil hetkel on igal pool teed ees. Pigem tekib sisse selline ülimõnus „eksimise“ surin, mis kogu keha ja vaimu korraks uuele elule ja teravusele turgutab.
Vastu-rada kõndides lookleb matkarada mööda Venemäe teed.
Venejärvest mööda (sinna tasub kindlasti sisse keerata), siis vaatetorniga
Venemäe lõkkekohast mööda ning suund Kulli lõkkekoha poole. Ühel hetkel keerad
kruusateelt vasakule metsa ning jalutad rabaga paralleelselt märgala teise otsa
ja sealt siis taas matkakeskuse poole tagasi. Põhimõtteliselt teed ringi ümber
Püüsaare (Välendiku) ja Linajärve raba.
Võis ju eeldada, et teed mööda on hea ja lihtne kõndida…
Aga ei – värske kohev lumi muutis edenemise aeglasemaks ning raskemaks,
pakkudes samas aga korduvalt sõidetud teede ääres üha uusi vaatamisväärsusi
ning põnevaid loodus-kooslusi. Leidsime kaevikuid, väikeseid soppe, kuhu
tulevikus laager püsti lüüa ning palju muud huvitavat. Uued oosipealsed vaated
rabale ning loomajäljed, mis tulid kusagilt ja siis kadusid taas. Metsavahele
jõudes jätkus lumeuputus ning seal tärkasid uutest ja seninägematutest
kohtadest tingitud aistingud. Ühesõnaga
-põnev, ilus ja tore oli. Aegajalt tuvastasime navitäppi ja kaarti kokku
viies oma asukohta, et järgmisel „ristmikul“ ikka õigele poole keerates
matkarajal püsida.
Kaunil lõunajärgsel ajal laotasime oma laagri keset uhket
tühjust laiali. Kuna pliiti ei viitsinud kaasa vedada, võtsime Tacticalide
jaoks termosega kuuma vee kaasa. Teistes termostes oli kohvi ning kuupäevast
tulenevalt vedasime metsa kaasa ka kaks värsket vastlakuklit. Küll maitsesid
hästi. Mingil põhjusel maitsevad metsas kõik asjad paremini. Näiteks see kuum
siirupivesi, mida metsatoitlustustel pakun, maitseb imetabaselt hoolimata
sellest, et kodustes tingimustes see üldse juua ei kõlba. Ju on metsaga mingi
mõnus värk… Sarnane teema on ka välismaise samakaga. Kohapeal proovid ja
kiidad, aga kui koju kaasa tood, ei kõlba enam kuhugi ja jääbki sahvrisse
seisma.
Peale lõunapausi seadsime end taas teele. Kalevipoja küntud
maastik muutus reljeefsemaks, matkarada ronis kord oosile, siis taas alla ning
uuesti üles. Paks lumi tegi olemise ilusaks, astumise raskeks ning hakkas
lõpuks ka veidi väsitama. Kõmpisime viimase osa lõpuni ja olimegi viie-tunnise
matka järel matkakeskuses tagasi.
Süütasin väikese palkmaja kaminasse tule, asetasin saapad väljateenitud puhkusele ning seadsime end koduseks. Vastlapäeva hernesupp tegi seest soojaks, võikud toekaks ning vein mõnusaks. Lösutasime Jupiterist filme vahtides diivanil ning kolisime seejärel teisele korrusele magama. Oli taas üks igavesti mõnus matkapäev.
