Hääd sõbrad! Käsmu on koht, mida vast kellelegi eraldi tutvustama ei pea. Imetabane rannaküla oma parimas vormis- täis toredust, vaatamisväärsusi, rahvusromantikat ja matkaradasid. Pikimat neist, mööda rannikut looklevat kaunist ja relieefset teerada vantsides koguneb teekonnaks koguni 15km. Kivid, liiv, sipelgad, okkad, mets, meri. Samasugust avastamisrõõmu pakub ka tee Käsmusse. Kellele maanteed pinget ei paku, murdku end Kalmeoja lõkkekoha juurest Kalme asulat läbivat väikest rada mööda Nõmmeveski poole. Igavesti põneva raja äärde jääb palju uudistamist. Nende hulgas ka hüljatuna tunduv kunagine Samblapõllu spordilaager – vanad kämpa-telgid kümnetena rivis ajahambasse ja igavikku tardunud. Elu-sürr vaatepilt.Seega, kuna ööbima metsa ei mahtunud, leidsime Käsmu lõpust toreda pisikese ja vaikse karavaniplatsiga Uustalu kodumajutuse. Parkisime end sinna laagrisse ning läksime kolama. Peale matka sai rahulikult pesta ja puhata. Mõnus! Siin on mõned pildid sellest kondamisest.
Category: Kämpad
Kõrvemaa Glämping
Olgugi, et glamping pole just väga vana sõna, on inimesed läbi ajaloo soliidsema ja luksuslikuma telkimise egiidi all seesuguses formaadis lugematuid öid veetnud. Ja ega see sõna väga palju muud tähendagi, kui glamuurse ja telkimise poolmeelevaldset ühendamist. Meelevaldset pole aga selles tegevuses grammivõrdki. Pigem vastupidi. Ka minu enda tutvusringkonnas on inimesi, kes hea meelega telgiks, aga selle mõtte lõpuniviimisest jääb enamasti sutsuke mugavust puudu. Olgu selleks siis külm ilm, käbid, juurikad, liiga vähe ruumi või lihtlabane askeetlikus, mis takistab traditsioonilises telgis end mugavalt tundmast. Glämping on koduse või hotellise mugavuse ning metsatelkimise vaheliseks sulniks lüliks, mis võimaldab telkimise egiidi ning seiklusliku kõla ja tunde mesimagusas oreoolis kõik soovitu teoks teha. Selline formaat sobib suurepäraselt romantiliseks väljasõiduks ka siis, kui kaaslane tavatelgis ööbimisest midagi kuulda ei taha. Proovi – raudselt jääb rahule!
Glämpingu ajaloo kohta kirjutab Wikipedia nii:
Ajalooliselt kõige ekstravagantsem telgis ööbimine leidis aset 1520. aastal Põhja-Prantsusmaal. Seal toimus 17-päevane diplomaatiline tippkohtumine riikide suhete parandamiseks Inglismaa kuninga Henry VIII ja Prantsusmaa kuninga François I vahel. Mõlema kuningriigi peale oli kokku umbes 2400 telki, mis olid valmistatud siidist ja kuldniidist. Janukustutust pakkusid purskkaevud, milles voolas vee asemel punane vein. Sisustus oli enamjaolt kullatud.
400. aastat hiljem, 1920. aastatel muutus rikaste ameeriklaste ja inglaste seas populaarseks safari eesmärgil Aafrikas reisimine. Majutamiseks kasutati safari-telke, mis olid mugavalt sisustatud. Näiteks reisis endine Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt 1909. aastal oma pojaga Mombasasse ning nende telkide sisustuse juurde kuulusid mullivann ja 60 raamatust koosnev raamatukogu.
Minu esimene glämpingu-kogemus pärineb eelmisest suvest, mil me Johannes Trallaga tema uhket tsikli-euro-sarja tehes Rummenia mägede vahel ühte seesugusesse ööbima jäime. Asja tegi põnevamaks asjaolu, et sõitsime sinna pimedas mööda käänulist mägiteed, ega teadnud päris täpselt kas ja millal me sinna üldse kohale jõuame. Hommikuvalguses oli pilt aga suurepärane ning möödunud öö jättis kustumatu jälje.
Sarnase kogemuse saamiseks ei pea ka meie-maal kaugele minema. Kõrvemaa Matkakeskuse hoovil laiutava tiigi kõrval on üks seesugune olemas. Lisaks looduskaunile asukohale on lähiümbrus rikastatud kõikvõimaliku mugavusega – saunad, söögikohad, renditav spordiinventar ning lõppematud matkarajad, mida väljasõidu mitmekesistamiseks jalge- või ratastealla võtta.
Tegelikult ei pea mitte millegi pärast muretsema. Vaja on vaid ise kohale tulla. Elekter on telgis olemas, puud samuti, et klaasseintega kaminasse õhkkonda loov tuli läita. Terrassil saab grillida, tiigis ujuda ning pinkidest voodeid voltides luua just nii laia magamisaluse, kui parasjagu vaja on. Kui on aga plaan seltskonnaga ümber mõnusa kamina istudes juttu vesta või mõnda tähtsat koosolekut pidada, mahutab järvetelk kuni 10 inimest.
Nii nagu eelmiselgi korral, mängis ka nüüd saatus järvetelgis ööbimise meile teele ette. Piiga plaanis sõbrannadega sünnipäeva pidada ning broneerisime talle selleks tarbeks Kõrvemaa matkakeskuse väikese palkmaja. Programm nägi ette, et sussutame grillmajas õhtusöögiks vajalikud asjad valmis ning laseme piigad õhtusele programmile. Aga et ise kättesattunud olukorda ära kasutada (pidime ju ikkagi veidi valvesse jääma), otsustasime ka ise matkakeskusesse jääda ning katusetelgi asemel veidi glamuursemalt öö veeta.
Et piigad kogu kollektiiviga autosse ära mahuks, võtsin selleks nädalavahetuseks 8-kohalise Citroën SpaceToureri ning pakkisime plikad koos kõikide kompsudega autosse. Sekka veel enda laagri- ja magamisasjad, et kõik vajalik endaga ilusasti kaasas oleks. Olgugi, et kõik magamiseks vajalikud asjad saaks ka kohapealt, läksime meie seda teed, et andsime varasemalt soetatud paksule õhkmadratsile vahelduseks tööd ning võtsime sellele lisaks vaid lina kaasa. Tekid-padjad ootasid meid juba ees. Samuti olid kaasas kõik vajalikud snäkid ja vein, et end sulnil lembeõhtul hästi tunda. Kohale jõudes voltisime kahest pingist voodid, sättisime need kõrvuti ja tegime pesa valmis. Kuivad puud süttisid muretult ning kaminasoojus ja -hõng lõid kibekiirelt õige õhkkonna.
Hommikusöögi plaanisime jätta matkakeskuse kanda. Pole ju midagi mõnusamat, kui pika hommiku järel end vaikselt laua taha sättida ning lasta endale head ja paremat ette kanda. Värske hommikukohvi kõrvale tekivad ju alati head mõtted ning uus ja meelalt veniv päev vajas põnevat tegevust.
Hommik sattus aga erakordselt venima ning hilisel lõunatunnil kohale jõudes selgus, et menüüvalikusse olid lisandunud käsitööburksid, mis kohe ka ilma pikema jututa loosi läksid. Pulled Pork on läbi aegade mu suur nõrkus olnud. Ei pidanud ka sellel korral pettuma. Proovige kindlasti!
Katusetelgi-hooaeg avatud!
Sellel aastal venis katusetelgi pealepanemine kuidagi eriti kaua. Tavaliselt on aprilliseks Matkamessiks „kodu“ katusel ning sellele järgnev öö formuleerub juba hooaja esimeseks telgikaks. Seekord tegi aga kriis oma töö ning lõi peale messi ärajäämise sassi ka muud asjad ja ajakavad. Üle-eelmisel nädalavahetusel saime telgi siiski katusele ning see, ootamata ära tseremoniaalset avapauku, kukkus kohe koledal kombel ööbimise järele kipitama. Ja ega ta enam järele jätnudki… Möödusid veel mõned päevad ning kiusatus muutus väljakannatamatuks ja sundis tegutsema. Teadis ju vanarahvaski rääkida, et parim viis kiusatusest vabanemiseks on sellele järele anda.
Ja nii me möödunud neljapäeval kiusatusele järele andsimegi. Kaugele ei viitsinud sellel õhtul enam sõita. Käisime poest läbi, võtsime kaasa vajalikud söögid-joogid, paar pakki lõkkepuid, mille tarbeks mu auto kastiraamile spetsiaalne riiul on ehitatud ning sõitsime siiasamasse lähedale Meremõisa telkmisalale laagerdama.
Puhkaeestis.ee kirjutab Meremõisa ranna ja telkimisala kohta nii:
Tallinnast loodesse jääv Lohusalu lahe ääres asuv imeilus liivane Meremõisa rand on kui avastamata pärl, kus loodus pakub imekauneid vaateid merele ja rannamännik tuulte eest varju. Rannas seistes jääb paremale poole Türisalu pank ja vasakul võib kauguses näha Lohusalu poolsaart.
Piknikukorv tasub randa tulles kindlasti kaasa võtta, sest RMK on siia männimetsa alla rajanud telkimisala, kus on 3 kaetud ja 4 lahtist lõkkeaset, 5 kuivkäimlat ja maakividest parklapiirded, telgikohti on kogunisti 50 telgile ja parkimistaskuid 60 autole. Samuti tasub tähele panna, et Parkimine selleks mitte ette nähtud kohtades on rangelt keelatud! Talveperioodil telkimisala lõkkepuudega ei varustata!
Eeldasime taas, et neljapäeval rahvast metsas pole. Taas eeldasime valesti! Lõkkekohtades käis tüüne mitteööbiv chill, mille lõppu me oma laagri üleslöömiseks ära oodata ei mallanud. Õnneks leidsime ühe mereäärse vaba koha, kuhu end vast sulni, ent lõikava meretuule tõttu keegi sättinud polnud. Meile sobis seesugune koht hästi, sest Columbuse telgis saab tänu selle kõrgusele (150cm) mugavalt sees istuda ning õhtu-tegevusi ilma mittesobivusel katusetelgi kaitsvas varjus toimetada.
Nii läkski. Kohe kui kanatükid lõkkel valmis said ning vali tuul viimased lõkkehalud halastamatu kiirusega tuhaks põletas, kolisime oma juustude ja veinidega katusetelgi mugavasse rüppe tiksuma. Hiiglama mõnus. Väljas lõõtsutab autot kõigutav tuul, sees on aga telgiselt tuulevaikne, soe, mõnus ja hubane. Seesugusel Columbuse telgil on ka teisi mugavaid omadusi. Esiteks saad magala umbes 30-sekungiga töökorda ning tekid-padjad-värgid on kõik juba ootamas… Teiseks saab katusetelgi hommikul rahulikult toimetades umbes minuti-pooleteisega taas kokku. Ei mingit lebode rullimist, magamisasjade pakkimist ega telgikaartega mässamist.
Uue hooaja eel parendasime veidi ka elamistingimusi. Eelnevatel aastatel on katusetelgi-ööd möödunud suures osas magamiskotis. Sellel aastal keerasime „kodusust“ juurde – ostsime uued padjad, teki ja tekikoti. Talve jooksul veidi närtsima läinud lina sai samuti tuliuue vastu vahetatud. Ja ega seal palju muud teha polnudki. Katusetelk on oma olemuselt igati ilmastikukindel ning niisama tühja-tähja pärast kopitama, hallitama ja nässu ei lähe. Klopid kevadel tolmu maha, vaatad seest üle, keerad magala kõvasti auto külge ning tuiskad uuele hooajale ja seiklustele vastu.
Moodne aeg pakub moodsaid võimalusi. Seetõttu ei hakunud varahommikuseks koosolekuteks linna tagasi kiirustama. Tõstsin kodust lahkudes stepslisärtsu pakkuva „alajaama“ autosse ning see väärt masin võimaldas muretult kõik olulised ja vajalikud zoom’i-koosolekud metsas maha pidada. Ka ilm ulatas hommikul lepituseks malbe käe. Lõikav meretuul oli vahetunud totaalse ja harvaesineva tuulevaikuse vastu, päike sillerdas taevas ning ilm oli muutunud metsas laagerdamiseks suurepäraseks. Seni kuni kallis kaasa koosolekutega hõivatud oli, vormistasin mina, kellel polnud sellel hommikul taas mitte midagi teha, hommikuvõikud ja -kohvi. Süütasin lõkkeasemesse väikese tule, et õhus õiget hõngu leviks ning viskasin end seejärel pingile pikali elu, loodust, olukorda ja ilma nautima.
