Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…

Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.

Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.

Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…

Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.

Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.

Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.

Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.

Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.