Avastasin eelmise aasta teisel poolel end üha tihedamini kusagilt võsast, metsalagendikelt või teeääres peatununa klientide meilidele vastamast, pakkumisi saatmast või täpsustusi jagamast. Seda kõike telefoni imetillukest klaviatuuri tippides. Hoolimata sellest, et telefonid tänapäeval millegi pärast üha suuremakds muutuvad, pole need ikkagi pikkade kirjade kirjutamiseks ja pakkumiste koostamiseks loodud. Hädapärased asjad saab küll tehtud, ent kindlasti on maailmas olemas ka mugavamaid ja muretumaid töötegemise-võimalusi. Tõsi, läpakast on sellisel juhul väga suur abi ja olen oma Lenovot jõude kaasas vedanud. Ent mind teeb veidi ärevaks ja murelikuks, kui kompuuter õiget tööhetke oodates suurtes kuuma või külmakraadides lihtsalt autos vedeleb või seljakotis kaasa kõlgub.
Seega hakkasin vaikselt tahvelarvutite ja seikluskindlate läpakate poole vaatama. Panasonic Toughbookiga olin varasemate reiside käigus põgusalt kokku puutunud ning teadsin, et see pole esimese hooga päris see, mis mu elu kergemaks teeks. Tõsi, selle pärast pole vaja muretseda, kuidas raal ilmaoludest lähtuvalt autos hakkama saab. Vahel on aga juba eos teada, et miskit tuleb kavandatava retke jooksul arvutis teha ning siis muutuvad kaal ja mõõtmed taas oluliseks.
Piilusin esmalt erinevaid androidi-tahvleid, ent ka need tundusid veidi „õrnad“, et neid hooletult autosse jätta või seljakotis kaasa vedada. Lõpuks hakkas tunduma, et mida rohkem ma sellele teemale mõtlesin, seda keerulisemaks kõik muutus. Maailm tehnikat täis, aga valida ei oska ja õiget ära ei tunne. Eks selles ole oma osa ka minu suutmatusel kõikvõimalikke kompuutritele omaseid näitajaid mõista ning nendest lähtuvalt arvamust kujundada.
Vajadusi kaardistades sain mõned asjad kirja: Excel peab töötama, Word samuti, Windowsiga on elu justkui lihtsam, Lightroom võiks olla ning igaks petteks ka mingi montaažiprogramm, et jooksvalt ja hädapärast pisikesi asju teha. Ilma, külma ja seljakotti ei tohiks karta ning hea oleks, kui saaks vahel ja vajadusel normaalset klaviatuuri ning hiirt kasutada.
Saatus mängis taas kaardid kätte. Sattusin ühe vana tuttava – Oliver Sultsiga ühise laua taha istuma ning maailma asjadest rääkides jõudsime ühel hetkel olukorda, kus ta tõstis lauale kolm Panasonic Tough-seeria arvutit. Kaks erinevas suuruses Toughbook-i ning Panasonic Toughpad-i. Väiksem kõva-läpakas oli muljetavaldav, ent ka see kahvatus tahvli olemuse ees. Need, kes mind tunnevad, teavad, et satun asjadest kiirelt vaimustusse. Nii ka sellel korral. Aga välja ei näidanud – olin juba eelnevalt teadlik, et ega see muretus ja vastupidavus antud toodete puhul üleliia soodsalt kätte ei kipu tulema.
Ühel hetkel tuli jutu käigus välja, et seesuguseid masinaid saab ka kasutatuna osta ning pruugitute hind oli juba oluliselt rohkem minu-klassi. Kohtumine lõppes sedasi, et jalutasin kahe proovi-seadmega minema. Suure Panasonic Toughbooki ning eelmainitud FZ-G1 seeria tahvliga.
Läpakaga oli lihtne – suur, tugev, vastupidav ning kirjutamise mõttes suurepärane… ent suuremõõtmeline, kaalukas ning seljakotis kaasavedamiseks mitte just ideaalne toode. Tõsi, raalil on sang, millest hääd masinat kaasas kanda, ent käe otsas tahaksin ma seda veelgi vähem metsas kaasas vedada. Olgugi, et ekraani sai arvuti küljest ära võtta ning ka seda eraldiseisva tahvlina kasutada, ei kõnetanud antud kooslus mind sedavõrd palju kui Toughpad.
Panasonic Toughbook 33
Panasonic pad oli seevastu aga suurepärase kujuga tummine ja toekas tükk, mis mahtus kõikidesse olemasolvatesse seljakottidesse. Ilmastikukindel tahvelarvuti ei kartnud autos üksi vedeleda ning ei pirtsutanud miinuskraadides ka siis, kui langev uduvihm ekraanile kerge jääkihi külmetas. Toekama klaviatuuri puudumisel ulatas abikäe sisemine ekraanile tekkiv klaviatuur, mis võimaldas tähtsamad asjad ilusasti ära kirjutada. Igaks juhuks ostsin elektroonikapoest ühe sinihamba-klaveri juurde, et pikemaid tekste veelgi parem kirjutada oleks. Tagantjärgi mõeldes oleksin võinud osta hiire-funktsiooniga klaveri… oleks elu veelgi mugavam olnud. Aga kuna ka lisaklaviatuuri on reaalses elus vaja läinud vaid paaril korral, sain hädapärased hiireklikid näpuga ekraanil tehtud. Kui aga hiirt ikkagi hirmsasti vaja on, mida vahel ikka ette tuleb, saab vajaliku virtuaalse touchpad’i aktiveerida ka ekraanile. Või kui väga-väga vaja on, saab hiire lihtsalt juhtme või siis sinihambaga tahvli külge liita. Ainus millest selles koosluses puudust tunnen on mingi tugi, mis tahvlit laual püsti hoiaks. Õnneks on kruuse, lillevaase, raamatuid ja muud sobilikku toetavat inventari alati vabalt võtta olnud.
Suureks… ei, gigantseks plussiks on aga autolaadija, mis võimaldab minusugusel inimesel tahvliga tööd teha ka näiteks metsalaagris, kus muu elektritaristu puudub. Aku kestab küll eeskujulikult, ent see on siiski aku ja määratud mingil hetkel tühjaks saama. Eriti veel olukordades, kus tahvel toimetab pimedatel laagriõhtutel televiisori suurtes kingades, näidates Jupiteri vahendusel vajalikke filme, saateid ja dokke. Lapsed vaatavad sellest sõidu ajal YouTube’i ning mängivad mingeid neile teadaolevaid mänge. Ühesõnaga, kasutusala on lai ning kõike kroonib teadmine, et seadme äralõhkumiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Seega võib heatahtlik peremees selle mure sootuks riiulisse panna ja ära unustada. Katsetamine päädis sellega, et suure Toughbooki tagastasin – kasutatud Panasonic tahveltahvel jäi aga mu elu lihtsamaks ja muretumaks tegema. Toughpad’i tehnilistest andmetest ei tea ma tänini midagi, aga kõik mis vaja – töötab.
