Noorem poeg teatas ühel ilusal päeval, et tema tahab Peipsi äärde minna. Mõeldud – tehtud!
Plaan nägi esimese hooga ette, et lähme mõne toreda kämperiga. Kämperid olid aga suurel puhkuseperioodil kõik välja renditud ning nii vajus see mugav plaan soiku. Teine alternatiiv oli karavan. See oli küll olemas, aga mu load ei lubanud “maja” oma kastika taha siduda – täismassid läksid lõhki. Alternatiivi-vedukina tekkis päevakorda E-klassi All-Terrain, aga ka see pidi end hõivumise tõttu nimekirjast taandama.
Niisiis – plaan oli, aga teostus kippus veidi vildakaks. Kuna väiksemat autot võtta polnud, tuli ka karavani plaanist loobuda ning tagasi juurte juurde minna.
Colemani pime telk oli juba mõnda aega kasutult kapis vedelenud. Sõbrad olid sellega küll aegajalt kusagil käinud, kuid mina mitte. Ise panustasin ööbimiste korral mugavale katusetelgile või mini-caravanile. Katusetelki me lastega koos mugavalt ei mahu. Minikasse küll, aga ka selle olin sõpradele Norra reisiks välja laenanud. Seega polnudki muud teha kui telk, lebod, magamiskotid ja muu vajalik laagri- ja ööbimismudru vahelduse mõttes hoopiski GLE Coupe üüratusse pagasiruumi visata ja kodumaistele seiklustele vastu kütta.
Tee Peipsi äärde oli aga igavesti kõver. Esimese päeva õhtuks jõudsime välja Kõosse poiste vanaema juurde. Järgmisel hommikul startides hõikasid tagapingi-tüürimehed kui ühest suust, et suund tuli Peipsi asemel võtta hoopis-tükis Ahhaa keskusesse. Seejärel keerasin rooli nii, et meie teele jäi Elistvere loomapark. Tuleb kerge piinlikusega tunnistada, et polnud sinna vast kümmekond aastat jõudnud. Vanadel tsikli-aegadel sai Jõgevatreffi käigus seda küll väisatud, aga hiljem mitte.
Kohale jõudes oli üllatus suur. Vana väikese ja veidi väsinud värava asemel tervitas meid suur maja, mis peidab endas peale pääsla ka põnevaid töötubasid ja õppeklasse. Ka loomapark ise oli uhkelt lille löödud. Piisonid patseerisid suures aedikus, karu vedeles vanniäärel päikese käes ning põhjapõder püüdis pingsalt ringi trampides välja mõelda, kellele see suur õhutemperatuur kasulik võiks olla. Põhimõtteliselt nägime kogu sealse loomavaliku ära. Leidmata jäid vaid rebane ja ilves. See suur “kass” vedeles vanasti laisalt puuoksal. Nüüd polnud teda aga kusagil näha. Ka kunagine staar-asukas – “maantemuhu” suurune metsiga oli taudikartuses eksponentide valikust välja arvatud.
Ühesõnaga… kokkuvõtteks tuleb nentida, et Elistvere loomapark oli suureks ja äärmiselt positiivseks üllatuseks ning selle külastamist soovitan kõigile. Ja mis põhiline – see on antud piirkonna vaat, et üks soodsamaid atraktsioone. Perepilet maksab 6,40. See on aga hind, mille peale Vudila ja Jääaja Keskuse piletid hämmeldunult pikali kukuvad.
Käänuline tee viis meid lõpuks välja Peipsi järve kaldale Mustveesse. Tegime sadamas kiire ja maitsva söögi ning võtsime suuna legendaarsesse kuurort-randa Kauksisse. Kauksis asub lisaks muule ka RMK telkimisala. Sissepääsu eest tuleb välja käia 4 eurot. Osta saab ka lõkkepuid. Ainus, mida toona sinna osta ei saanud, oli ruum. Metsaalune oli tihedalt täis telklinnakuid, karavane, kämpereid ja niisama seal vedelevat ja puhkavat rahvast. Üllatavalt ning ehk veidi ka ehmatavalt ülerahvastatud koht.
Väikese otsimise järel leidsime platsilt üles sõber Käbi. Nemad olid Ostrova fesivali järgselt päevakese varem sinna jõudnud.
Edasi oli kõik nii nagu õpikus – laager lahti, lebod õhku täis, grill sooja ja ujuma. Ujumisega on Kauksis sutsu keeruline. Vesi on madal ning sügavama koha leidmiseks tuleb ette võtta pikk rännak. See-eest sobib Peipsi hiidpikk liivane rand suurepäraselt lastele ja päevitajatele.
Õhtu möödus rahulikult. Lapsed sahmisid laagri ja järve vahet, meie tiksusime niisama mõnusad olla. Rahvast oli küll palju, aga see ei häirinud. Häiris metsapellerite vähesus, mis sealse suure telkimisala ja rahvamassiga kuidagimoodi kooskõlas polnud. Positiivne oli aga see, et öö oli üllataval kombel suhteliselt vaikne.
