Ühel ilusal päeval selgus ootamatult, et „Sirtsu soo“ ei olegi vaid umbmäärase asukohaga sõnakõlks või läbimatu anonüümne mülgas, kuhu on läbi aegade armastatud kedagi võimalikult lõplikult saata. Üks tuntumaid staar-saadetavaid on ilmselt Jorupill jonn – “Sinu joru ei vaja me, Sirtsu sohu sind ajame”, teate ju küll! Annan teile täna teada, et tegemist on reaalselt eksisteeriva kohaga.
Ja ega rohkem polnud põneva siseriikliku seikluse joaks vajagi. Tõmbasin vanasse teede-atlasesse uhke kollase asukohta tähistava risti, printisin paar olulist infokildu välja, keerasin Mersu kastikale elu sisse ning asusin teele folkloorist läbipõimunud sohu. Sirtsu sohu.
Enne Sirtsut põikasin Mõdrikusse
Ei tahtnud sihipäratu hulkumisega päevavalgust mitte ära kulutada, uhasin mööda sirget teed Rakverre ning keerasin sealt soovitud suunas. Esimene põnev asi, mis kaardilt vastu vaatas oli Mõdriku mõis. Teede-atlaste puhul on hea see, et sinna on peale märgitud kõik mõisad ning vaatamisväärsused. Tuleb vaid näpuga järge ajada ning õigest kohast ära keerata.
Mõdriku oli täielik üllatus. Enne kui mõis paistma hakkas, hakkasid silma teised kaunilt korda tehtud mõisahooned. Vana tall, milles täna ehk suuri pidustusi ning seminare peetakse ja uhke kollane maja, mille uksel manitsev silt – „Valvur“. Äkki siis ühikas või midagi sellist. Ja siis Mõdriku mõis ise. Selles uhkes ja väga heas korras mõisas toimetab tänapäeval Lääne-Viru Rakenduskõrgkool (http://www.lvrkk.ee/ ).
Ragaffer ehk Rägavere oli ennevanasti rüütlimõis
Järgmise mõisa leidsin Mõdrikult mõnede kilomeetrite kauguselt Rägaverest. Rägavere mõis (saksa keeles Raggafer) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Praegune mõisa peahoone (härrastemaja) ehitati 18. sajandi IV veerandil. 19. sajandi II poolel ja hiljemgi on tehtud ümberehitusi. Arhitektuuriliselt on mõisa peahoone varaklassitsistlikus stiilis. Aastatel 1976–1983 muudeti see Eduard Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskuseks ning alates 1999. aastast on mõisa peahoone eravalduses.
Mõisa praeguse peremehega sain kokku mõisa väravas. Eesti keelt rääkiv välismaalt pärit mees oli igati sõbralik ning seletas, et elab seal oma naisega ning kasvatab lambaid. Ja lambaid oli seal piirkonnas tõesti. Orgude ja küngaste viisi.
Rongiga sai Peipsi äärde, ei ole võimalik!
Järgmisena sõitsin Tudusse ning leidsin sealt oma suureks üllatuseks raudteetammi. Jaama tänav ning Jaama trahter olid samuti olemas, aga raudteed mitte. Tänaseks kadunud raudtee olla siit kunagi õkva Sondasse läinud ning kaardil näpuga järge ajades võiks tõdeda, et teine ots jõudis välja Avinurme ja sealt ehk ka Mustveesse. ( https://et.m.wikipedia.org/wiki/Sonda%E2%80%93Mustvee_raudteeliin )
Kui nüüd hästi järgi mõelda, olen sealse rongiga Avinurmes kokku sattunud. (http://www.avinurme.ee/?s=615 )
Edasi läks kõik juba loomulikku rada mööda. Sõin Tudu Jaama Trahteris kõhu kõvasti täis ning panin mööda raudteetammi Sirtsi soo poole teele…
Polegi Sirtsu, hoopis Sirtsi, pagan küll 😉
Sirtsusoo ehk Sirtsi soo on soomassiiv Ida-Viru ning Lääne-Viru maakonna piirimail Pandivere kõrgustiku jalamil. Selle rõõmsakõlalise soo pindala on 5644 hektarit.
Tänapäeval ei ole Sirtsi soos matkaradu ega laudteid ning neid ei ole ka sellesse haruldusterikkasse soosse kavas rajada. Vanasti on üle Sirtsi soo aga jooksnud kuulus talitee Kesk-Eesti ning Peterburi vahel – Viru tee –, millest Juhan Lepasaarele on kohalik Tudu mees, Agu Part, jutustanud järgmist: “Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi sool ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub”. Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tuduküla klaasivabrikus valminud pudeleid. Talitee ning keerulised liikumisvõimalused on andnud ainestikku erinevate lugude tekkeks.
Serviti, ikka serviti ehk Kalevipoja kaks tosinat lauda
Enne viina- või pudelivabrikuid vedas aga tuuleveski ehitamise plaanidega isegi Kalevipoeg laudu üle Sirtsi soo. Selle kohta pajatab Juhan Lepasaare raamatu kaudu rahvasuu järgmist: Käimine märjal sool olnud aga väga raske, vesi visanud sirtsu jalgade alt üles ja Kalevipoeg lausunud: “Mis sa, soo, sirtsutad, vaata kui künnan su üles!” Omaaegse “Energia” kolhoosi mehed võtsidki Kalevipoja sõnasabast kinni ja Sirtsi ei sirtsuta enam! Kuivenduskraavid viivad ülesharitud Sirtsi soo veed Kunda jõe kaudu Soome lahte.”
Teise legendi kohaselt olevat Kalevipoeg ise töö lõpuni viinud: Kalevipoeg olevat selle soo ühe söömavahega üles kündnud. Arvanud ise, et eks see üks vabadiku kapsaaed ole. Teinekord tulnud laudadega, tahtnud soo peale tuuleveskit ehitada. Aga kuradid kiskunud riidu. Kalevipoeg hakanud neid laudadega vemmeldama, algul lapiti, aga siili õpetuse peale ikka serviti ja serviti.
Kaarel Naarits, 80 aastat vana ja Ann Naarits, 70 aastat vana, arvanud 1931. aastal aga sedasi: „Kalevipoeg olema sealt läbi läind ja olema kaks tosinat laudu selga võtt. Nii tugev mees old. See võis ikke üks karu olla.“
Jonn püsigu viiendas soos!
Sirtsu soo kütab aga kirgi tänapäevani ning elab oma elu meie folklooris edasi. Hargla Kooli Lasteaiaõpetaja Hele Zilmer kätkes sama teema oma luuletusse. Luuletuse viimane salm kõlab nii:
…
SELLISE SÕBRAGA KOOS ON TORE,
JONNILE NENDE SEAS KOHTA POLE.
MIS SIIS,ET MÕNI MUHU SAAB MÄNGUHOOS,
JONN PÜSIGU SIRTSUSOO TAGA VIIENDAS SOOS.
Raudteetamm viis välja Sirtsi külasse, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on sealne hiidrahn. Kivikolaka pikkus on 9,8 m, kõrgus 2,7 m ja ümbermõõt 26,7 m.
Sonda retrotankla, Altja kõrts ja Vergi sadamakohvik
Ring hakkas otsa saama. Sõitsin veel igaks petteks Sondasse, sest seal polnud juba ammu käinud. Sondast leiab vana raudteejama ning vana koduhoovi kõrvale peitunud (era)tankla, mille retrohõnguline välimus lausa palus seisma jääda. Äge!
Seejärel polnudki enam muud teha, kui Altja kõrtsi kuulsaid praetud räimi sööma sõita ning Vergi sadama kohvikus veidi kohvi luristada. Ilm pidas ilusasti ning õhtupoolikul koju jõudes jäi üle vaid tõdeda, et laupäevane ring oli olnud igavesti põnev.
Allikad: