Esimesed kolm mini-caravani ööd on nüüdseks seljataga ja aeg on oma esimsed mõtted ja emotsioonid kirja panna. Võrdlusmomenti on, sest eelmine, kõige väiksem Respo minikas, jõudis minu valduses toimetada aastakese, enne kui see olude sunnil ära tuli müüa. Õnneks läks tuttavale ning sellega on suur rõõm vahel taas kokku sattuda. Uue haagise juures sai tehtud aga mõned muudatused. Aknaid on oluliselt vähem, katuseraamid ja markiis on küljes ning seekord on tegemist veidi suurema off-road versiooniga. Ahi, mille Respo kohe haagisesse sisse ehitas, töötab suurepäraselt ning on oluliselt vaiksem, kui eelmises haagises. Eelmisele haagisele sai Webasto “tuppa” ehitatud, seekord peidab see end aga tiislikastis. 2×12-tunnise töötsükli tarbeks kulus vaid 2,6 liitrit kütust. (Kolmas kord on veel mõõtmata)
Hiiglama suur vahe on, kas ahi toimetab toas või tiislikastis.
Magamiseks on hetkel 190×140 madrats ning köögiks kasutame matkalauda ja -pliiti. Pliit jääb ka tulevikus samaks, sest see on hea, madal, stabiilne, soodne ja lihtsalt reguleeritava võimsusega. Sisse-ehitatav kööginurk tuleb aga paremasse esinurka L-kujulise 50cm kõrguse töötasapinna ja nelja riiuli/kapiga. Nii jääb tuppa astudes piisavalt ruumi, et jalanõudega mässata ja asju käest ära panna. 140×190×18 madratsi alla tekib 10cm kõrgune avatud otsadega alus, mis laseb soojal voodi alla pugeda. Lisaks saab sealset ruumi kasutada ka panipaigana. Voodi tagumine kolmandik tuleb tõstetavana, et tekiks mõnus lesila, millelt on hää tahvel-telekat vaadata. Paremal üleval ääres (vastu lage) hakkab kunagi olema ka lihtne avatud panipaikadega paarikümne cm kõrgune kolme-nelja lahtriga kapp. Sõber Riho (www.rika.ee) võttis mõõdud ja loodetavasti valmib väärt mööbel juba peatselt. Seniks võite aga oma mööbli-nägemusi jagada. Ehk on miskit eriti head ja ma jõuan veel muudatusi teha 🙂
Nüüd tekkis muidugi ka see mure, et haagis on veidi kõrgem kui auto. Eks ma mõtlen välja, kas nüüd on vaja autot tõsta, kõrgemaid rehve või kõrgema kaelaga kärukonksu…
Kõrvemaa on minu jaoks oluline koht – tunnen end seal kui
kodus ning proovin sealsetes metsades, rabades, matkardadel ja maastikul olla
nii palju kui võimalik. Südame- ja hingelähedane koht on see olnud juba
aastaid.
Lisaks põnevate metsaradade sõitmisele on kõnealune tõmme ärgitanud kõiki sealseid matkaradasid läbi käima. RMK eraldi matkarajad on tehtud. Käimata on vaid see hiidpikk Oandu-ikla ning mõned kohaliku tähtsusega teed. Kohalike tähtsusega rajakeste all pean silmas Kõrvemaa Matkakeskuse radu, mida on kodulehe andmetel igavene hulk. Valik on tõesti suur ning mitmekülgne – pikkused varieeruvad 1,5-24km.
Teine teema on aga see, et olen oma uue aktiivsema ja füüsiliselt liikuvama elu käigus maha kõndinud igavese hulga väiksemaid matkateid ja radu. Jalutanud paaril korral niisama Viimsist Tallinna kesklinna (13km) ning proovinud jalga ka Käsmu 15km matkarajaga. Aga seda, kui pikalt ma üldse jätkusuutlikult kõndida jaksan – ei tea.
Tegelikult oligi nii, et tahtsime esimese hooga minna seda 24km rada kõndima. Või siis ühevõrra väiksemat, et suure lumega jalgadele kohe koledasti haiget ei teeks… Paraku selgus, et mõlemad pikad rajad elasid oma talveelu suusaradadena ning nendele polnud viisakas jälgi peale teha. Seega võtsime esimeseks talve-pikaks suuruselt kolmanda – 14km raja. Selle algus kattus aga jaanuaris käidud Uuejärve (6km) matkarajaga, ning seetõttu otsustasime ringi teha teist pidi.
Sõitsime hommikul Kõrvemaa Matkakeskusesse. Panime asjad sealsesse väikesesse palkmajja, ladusime õhtused söögid ja joogid külmkappi, sättisime end matkariietesse ning asusime teele. Vastupäeva kõndimisel oli kaks efekti. Esiteks ei pidanud kohe juba käidud teed astuma ning teiseks, noh… see andis matkaringile veidi seikluslikumat maiku juurde. Nimelt on rada tähistatud selliselt, et suudad suunaviitade abil muretult õigel rajal püsida. Teiselt poolt lähenedes pole aga suunaviitasid näha ning see lisas niimõneski kohas kerget orienteerumis-vaibi. Kaart ühes, asukohatäpiga telefon teises käes. Ega seal väga kusagile eksida pole – mingil hetkel on igal pool teed ees. Pigem tekib sisse selline ülimõnus „eksimise“ surin, mis kogu keha ja vaimu korraks uuele elule ja teravusele turgutab.
Vastu-rada kõndides lookleb matkarada mööda Venemäe teed.
Venejärvest mööda (sinna tasub kindlasti sisse keerata), siis vaatetorniga
Venemäe lõkkekohast mööda ning suund Kulli lõkkekoha poole. Ühel hetkel keerad
kruusateelt vasakule metsa ning jalutad rabaga paralleelselt märgala teise otsa
ja sealt siis taas matkakeskuse poole tagasi. Põhimõtteliselt teed ringi ümber
Püüsaare (Välendiku) ja Linajärve raba.
Võis ju eeldada, et teed mööda on hea ja lihtne kõndida…
Aga ei – värske kohev lumi muutis edenemise aeglasemaks ning raskemaks,
pakkudes samas aga korduvalt sõidetud teede ääres üha uusi vaatamisväärsusi
ning põnevaid loodus-kooslusi. Leidsime kaevikuid, väikeseid soppe, kuhu
tulevikus laager püsti lüüa ning palju muud huvitavat. Uued oosipealsed vaated
rabale ning loomajäljed, mis tulid kusagilt ja siis kadusid taas. Metsavahele
jõudes jätkus lumeuputus ning seal tärkasid uutest ja seninägematutest
kohtadest tingitud aistingud. Ühesõnaga
-põnev, ilus ja tore oli. Aegajalt tuvastasime navitäppi ja kaarti kokku
viies oma asukohta, et järgmisel „ristmikul“ ikka õigele poole keerates
matkarajal püsida.
Kaunil lõunajärgsel ajal laotasime oma laagri keset uhket
tühjust laiali. Kuna pliiti ei viitsinud kaasa vedada, võtsime Tacticalide
jaoks termosega kuuma vee kaasa. Teistes termostes oli kohvi ning kuupäevast
tulenevalt vedasime metsa kaasa ka kaks värsket vastlakuklit. Küll maitsesid
hästi. Mingil põhjusel maitsevad metsas kõik asjad paremini. Näiteks see kuum
siirupivesi, mida metsatoitlustustel pakun, maitseb imetabaselt hoolimata
sellest, et kodustes tingimustes see üldse juua ei kõlba. Ju on metsaga mingi
mõnus värk… Sarnane teema on ka välismaise samakaga. Kohapeal proovid ja
kiidad, aga kui koju kaasa tood, ei kõlba enam kuhugi ja jääbki sahvrisse
seisma.
Peale lõunapausi seadsime end taas teele. Kalevipoja küntud
maastik muutus reljeefsemaks, matkarada ronis kord oosile, siis taas alla ning
uuesti üles. Paks lumi tegi olemise ilusaks, astumise raskeks ning hakkas
lõpuks ka veidi väsitama. Kõmpisime viimase osa lõpuni ja olimegi viie-tunnise
matka järel matkakeskuses tagasi.
Süütasin väikese palkmaja kaminasse tule, asetasin saapad väljateenitud puhkusele ning seadsime end koduseks. Vastlapäeva hernesupp tegi seest soojaks, võikud toekaks ning vein mõnusaks. Lösutasime Jupiterist filme vahtides diivanil ning kolisime seejärel teisele korrusele magama. Oli taas üks igavesti mõnus matkapäev.
Ühel aasta-alguse
hommikul aknast välja vaadates sai kibekiirelt selgeks, et toimumas oli midagi
erakordset – maa oli värskest lumest valge. Eelnevate aastate kogemusele
tuginedes võis ju eeldada, et järgmisel päeval enam lund pole ning tegutseda
tuli kiirelt. Lonksasime kohvikruusid tühjaks, haarasime väikeseks
loodus-kõnniks vajalikud asjad kaasa ning istusime autosse.
Mulle oli sellel ajal kätte sattunud iga-olu-sõiduks suurepäraselt sobiva Subaru XV uus e-Boxer hübriid-versioon, mida eelmisel päeval ilma ühegi lumekribalata Pakri poolsaarel pildistamas käisime. Nüüd oli aga paks lumi maas ning värske hübriid sai end ka nendes mõnusates oludes tõestama asuda. Tegelikult polnud autol enam midagi tõestada – olin XV-ga kokku puutunud juba sellest ajast, kui need meite-maale müüki jõudsid ning selle aja jooksul olen selle rõõmsalt ja muretult seiklustesse suhtuva autoga maha uhanud tuhandeid metsa-, kruusa- ja asfaldikilomeetreid.
Piibe maantee paksus lumes oli lausa lust sõita ning süda täitus suure ootusärevusega. Polnud ju paksu lumega kaetud matkarajal enam hiid-ammu kõndinud. Lisaks eelnevale mõjus põnevust tekitavalt ka teadmine, et Põhja-Kõrvemaal asuv Uuejärve matkarada oli kuidagi moodi sootuks käimata jäänud. Ei teagi, kuidas see tähelepanu alt välja oli jäänud. Omast arust olime kõik sealsed juba läbi käinud… Õnneks hulkusin ühel päeval RMK äpis ringi ning nii see Uuejärve mulle silma jäigi. Suudab ikka vahel üllatada!
Mets oli loomulikult ääreni rahvast täis. Suusatajad, kes vist juba eelmisel päeval tõukeasenditesse lukustunult rajal esimesi lumekribalaid ootasid, olid end liikuma saanud. Metsateede ääred olid paksult autosid täis pargitud ja nende juurest alguse saanud värsked jalajäljed hargnesid erinevatesse suundadesse.
Oma suureks üllatuseks polnud kõnealusel matkarajal erilist tunglemist. Kokku kohtasime oma teel vast kümmekond inimest. Aga rada oli tore. Algas rahulikult, järk-järgult põnevamaks muutudes ning raja keskosas ootasid ees juba toekamad katsumused korralike tõusude ja langustega. Suvisel ajal pole mõtet sinna plätudega minna – need ei vea vast suurematest tõusudest üles. Ja ka laskumistel on karvasemast ja toekamast tallast abi ning ka see võiks jala küljes kõvemini kinni olla. Pean tunnistama, et selliseid tõuse polnud me oma läbi-käidud RMK radadel veel kohanud ning taaskord sai rõõmustada selle üle, et jalga sattusid just sobiliku tallaga saapad.
Koduleht kirjutab Uuejärve matkaraja kohta nii: Põhja-Kõrvemaa eriilmelisel ja huvitaval maastikul looklev rada. Näha saab erinevaid metsatüüpe, pinnavorme ning Nõukogude armeest jäänud jälgi. Rada on tähiststud kollaste värvimärkidega.
Sellega võib nõustuda. Rada oli tõesti hästi tähistatud. Jäime vaid korral ühel ristmikul mõtlema, millist suunda edasiseks valida. Ja mis eriilmelisust puudutab, siis sellest puudust tundma ei pea. Vaatamist jagub.
Talvine Uuejärve rada oli aga igavesti ilus, pakkudes palju kaunist nii silmale kui ka meelele. Värske lume raskuse all kaardu vajunud oksad mõjusid kui väravavõlvid mingisse salapärasesse tundmatusse maailma. Paks lumi ja värskete jälgede tegemise võimalus lisasid vürtsi veelgi. Talvisele ajale omaselt oli rada veidi metsik – selle sõna kõige paremas mõttes. Paar teele vajunud puud, veidi rabedat siin ja seal ning mõni libe lõik – aga selleks ju loodusesse minnaksegi. Mööda sirget harjaga puhtaks nühitud teed saab ka linnaruumis käia ja selles pole enamasti midagi põnevat.
Rajalt leiab lisaks väikesele laudteele ka hulganisti pinke, millel jalgu puhata, vaadet nautida ning väike söögi- ja joogipeatus teha. Lisaks sellele on rajal olemas katusealune, kus saab end veelgi mugavamalt tunda. Lõkke tegemise ja telkimise võimalus asub aga veidi eemal Venemäe telkimisalal. Või siis Kullil või veelgi kaugemal Oru lõkkekohas.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Uuejärve on kindlasti üks sedasorti rada, kuhu tasub ka muudel aastaaegadel sammud seada. 3/4 rajast on igavesti tore – veidi üksluisena mõjus vaid raja lõpuosas olev lõik, mis talve-lumisel ajal oma eksistentsi suusarajaga jagab. Muidu oli aga igavesti tore ja olime väga rõõmsad, et sellise lumise kogemuse võrra rikkamaks saime. Kes oleks siis osanud aimata, et see lumi enam ära ei lähegi…
