Hääd sõbrad! Katsetasin selle-aastase 4×4-Türgi sarja tegemise käigus ühte uut tehnilist lahendust ja olgugi, et reis on juba ammu läbi, kasutan siikonal juhust ja jagan tagasisideks veidi infot. Ehk on kellelegi abiks. Ühesõnaga, reis sai uue kopeerimistehnikaga tehtud ja mis siin salata – töötas paremini, kui algselt eeldatud. Muidu olen ikka läpakat kaasa vedanud, et teel olles materjali kõvaketastele kopeerida, ent sellel korral otsustasin ära kasutada oma surematu tahvli võimalusi.
Et töö ja muud asjad sujuks ja masin oma rolli ilusasti välja kannaks, vahetas sõber Mati olemasoleva tagasihoidlikuma mälu “terase” ketta vastu ning Oliveril oli riiulis üks tuliuus aku, mis samuti igaks juhuks külge sai. Aku pidas üllatavalt hästi ning pakkus kuhjaga autonoomsust. Algne plaan oli filmimaterjal kaamerast läbi tahvli otse ketastele kopeerida, aga paraku on minu ToughPad’il vaid üks USB-pesa. See mure sai lahendatud USB3 huubiga, mis töötas ilusasti ka ilma lisatoiteta. Kaamerate ja drooniga polnudki häda – neil endal elekter sees, aga kiired kettad vajasid töötamiseks voolu.
Vajaliku särtsu pressis tahvel läbi USB3 huubi ise ketastesse ning kõik töötas muretult. Droonist ja Osmo-st jooksid failid kibekiirelt tahvlisse. Kaamera vanast ja aeglasest USB-st kopeerimine võttis aga uhkelt aega. Hiljem avastasin, et surematul klaviatuuril (Gamber-Johnson) on samuti üks lisa-USB. Ka see töötas nii tõmmates kui ketastele kirjutades ilma igasuguste tõrgeteta ning edaspidi huubi enam ühendama ei hakanudki. Hea on tõdeda, et lõpuks läks vaja veelgi vähem asju, kui algselt eeldatud ja kaasa võetud.
Siinkohal ei saa kuidagi alahinnata ka kõvade toodete pakutavat muretuse aspekti – vanasti sai hoolega vaadatud, et pagasiruumi pandud tehnikakott ka raskel maastikul sõites teiste asjade alla ei satuks. Nüüd tundus see kõik aga teisejärgulisena ning muretsemise asemel sai teistele asjadel pühenduda. #laisaarlane#4x4reisid#toughpad#supervivent#ruggedtablet#panasonic#traveldocumentary#gamberjohnson
Avastasin eelmise aasta teisel poolel end üha tihedamini kusagilt võsast, metsalagendikelt või teeääres peatununa klientide meilidele vastamast, pakkumisi saatmast või täpsustusi jagamast. Seda kõike telefoni imetillukest klaviatuuri tippides. Hoolimata sellest, et telefonid tänapäeval millegi pärast üha suuremakds muutuvad, pole need ikkagi pikkade kirjade kirjutamiseks ja pakkumiste koostamiseks loodud. Hädapärased asjad saab küll tehtud, ent kindlasti on maailmas olemas ka mugavamaid ja muretumaid töötegemise-võimalusi. Tõsi, läpakast on sellisel juhul väga suur abi ja olen oma Lenovot jõude kaasas vedanud. Ent mind teeb veidi ärevaks ja murelikuks, kui kompuuter õiget tööhetke oodates suurtes kuuma või külmakraadides lihtsalt autos vedeleb või seljakotis kaasa kõlgub.
Seega hakkasin vaikselt tahvelarvutite ja seikluskindlate läpakate poole vaatama. Panasonic Toughbookiga olin varasemate reiside käigus põgusalt kokku puutunud ning teadsin, et see pole esimese hooga päris see, mis mu elu kergemaks teeks. Tõsi, selle pärast pole vaja muretseda, kuidas raal ilmaoludest lähtuvalt autos hakkama saab. Vahel on aga juba eos teada, et miskit tuleb kavandatava retke jooksul arvutis teha ning siis muutuvad kaal ja mõõtmed taas oluliseks.
Piilusin esmalt erinevaid androidi-tahvleid, ent ka need
tundusid veidi „õrnad“, et neid hooletult autosse jätta või seljakotis kaasa
vedada. Lõpuks hakkas tunduma, et mida rohkem ma sellele teemale mõtlesin, seda
keerulisemaks kõik muutus. Maailm tehnikat täis, aga valida ei oska ja õiget
ära ei tunne. Eks selles ole oma osa ka minu suutmatusel kõikvõimalikke
kompuutritele omaseid näitajaid mõista ning nendest lähtuvalt arvamust
kujundada.
Vajadusi kaardistades sain mõned asjad kirja: Excel peab töötama, Word samuti, Windowsiga on elu justkui lihtsam, Lightroom võiks olla ning igaks petteks ka mingi montaažiprogramm, et jooksvalt ja hädapärast pisikesi asju teha. Ilma, külma ja seljakotti ei tohiks karta ning hea oleks, kui saaks vahel ja vajadusel normaalset klaviatuuri ning hiirt kasutada.
Saatus mängis taas kaardid kätte. Sattusin ühe vana tuttava – Oliver Sultsiga ühise laua taha istuma ning maailma asjadest rääkides jõudsime ühel hetkel olukorda, kus ta tõstis lauale kolm Panasonic Tough-seeria arvutit. Kaks erinevas suuruses Toughbook-i ning Panasonic Toughpad-i. Väiksem kõva-läpakas oli muljetavaldav, ent ka see kahvatus tahvli olemuse ees. Need, kes mind tunnevad, teavad, et satun asjadest kiirelt vaimustusse. Nii ka sellel korral. Aga välja ei näidanud – olin juba eelnevalt teadlik, et ega see muretus ja vastupidavus antud toodete puhul üleliia soodsalt kätte ei kipu tulema.
Ühel hetkel tuli jutu käigus välja, et seesuguseid masinaid saab ka kasutatuna osta ning pruugitute hind oli juba oluliselt rohkem minu-klassi. Kohtumine lõppes sedasi, et jalutasin kahe proovi-seadmega minema. Suure Panasonic Toughbooki ning eelmainitud FZ-G1 seeria tahvliga.
Läpakaga oli lihtne – suur, tugev, vastupidav ning
kirjutamise mõttes suurepärane… ent suuremõõtmeline, kaalukas ning seljakotis
kaasavedamiseks mitte just ideaalne toode. Tõsi, raalil on sang, millest hääd
masinat kaasas kanda, ent käe otsas tahaksin ma seda veelgi vähem metsas kaasas
vedada. Olgugi, et ekraani sai arvuti küljest ära võtta ning ka seda eraldiseisva
tahvlina kasutada, ei kõnetanud antud kooslus mind sedavõrd palju kui Toughpad.
Panasonic pad oli seevastu aga suurepärase kujuga tummine ja toekas tükk, mis mahtus kõikidesse olemasolvatesse seljakottidesse. Ilmastikukindel tahvelarvuti ei kartnud autos üksi vedeleda ning ei pirtsutanud miinuskraadides ka siis, kui langev uduvihm ekraanile kerge jääkihi külmetas. Toekama klaviatuuri puudumisel ulatas abikäe sisemine ekraanile tekkiv klaviatuur, mis võimaldas tähtsamad asjad ilusasti ära kirjutada. Igaks juhuks ostsin elektroonikapoest ühe sinihamba-klaveri juurde, et pikemaid tekste veelgi parem kirjutada oleks. Tagantjärgi mõeldes oleksin võinud osta hiire-funktsiooniga klaveri… oleks elu veelgi mugavam olnud. Aga kuna ka lisaklaviatuuri on reaalses elus vaja läinud vaid paaril korral, sain hädapärased hiireklikid näpuga ekraanil tehtud. Kui aga hiirt ikkagi hirmsasti vaja on, mida vahel ikka ette tuleb, saab vajaliku virtuaalse touchpad’i aktiveerida ka ekraanile. Või kui väga-väga vaja on, saab hiire lihtsalt juhtme või siis sinihambaga tahvli külge liita. Ainus millest selles koosluses puudust tunnen on mingi tugi, mis tahvlit laual püsti hoiaks. Õnneks on kruuse, lillevaase, raamatuid ja muud sobilikku toetavat inventari alati vabalt võtta olnud.
Suureks… ei, gigantseks plussiks on aga autolaadija, mis võimaldab minusugusel inimesel tahvliga tööd teha ka näiteks metsalaagris, kus muu elektritaristu puudub. Aku kestab küll eeskujulikult, ent see on siiski aku ja määratud mingil hetkel tühjaks saama. Eriti veel olukordades, kus tahvel toimetab pimedatel laagriõhtutel televiisori suurtes kingades, näidates Jupiteri vahendusel vajalikke filme, saateid ja dokke. Lapsed vaatavad sellest sõidu ajal YouTube’i ning mängivad mingeid neile teadaolevaid mänge. Ühesõnaga, kasutusala on lai ning kõike kroonib teadmine, et seadme äralõhkumiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Seega võib heatahtlik peremees selle mure sootuks riiulisse panna ja ära unustada. Katsetamine päädis sellega, et suure Toughbooki tagastasin – kasutatud Panasonic tahveltahvel jäi aga mu elu lihtsamaks ja muretumaks tegema. Toughpad’i tehnilistest andmetest ei tea ma tänini midagi, aga kõik mis vaja – töötab.
Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…
Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.
Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.
Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…
Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.
Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.
Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka
kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada
ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700
mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca
5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga
seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti
Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.
Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.
Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.
