Vahel on nii, et mõni asi jääb verre. Jääb salaja ja nii, et sul ei ole aimugi, et miskit end salamisi baasandmetesse immutab. Imbub vaikselt, süttivaid alarmtulukesi tänavakrati kombel pulvekaga mustaks värvides. Ja kui juhtubki mõni häire läbi lipsama, tõmbab näpuga andurile mett peale ning veateade asendub vaid viivuks mesimagusa mälestusega ning kustub siis taas. 

Paar aastat tagasi jõudis kinodesse kulutusfilmi Trainspotting järjeosa T2. Ja ega enne selle vaatamist aru saanudki, kui sügavale baassüsteemi nooruspõlves nähtud film ning selle muusika end kirjutanud oli. Põnev, ent teisest küljest üllatavalt tugeva emotsiooniga kogemus.

Minu bussielu esimene kogemus sai alguse aastakese eest. Travellerringi Euroopale ringi peale tegev sõit startis eelmise aasta augusti lõpus ning on praeguse mõtiskluse kirjutamise hetkeks jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Facebook annab endast parima, et kõnealune sõit niisama lihtsalt meelest ei läheks. Jagab mälestusi ja loobib sekka ka nelja aasta taguseid Nordkapp-Tarifa ökorekordi-sõidu pilte, lisaks muid reisikaid, et elu kirevase päralt kohapeal passimisena ei tunduks.

Sõber Mati ostis omale bussi. Käisin vaatamas… ja nõks käis läbi. Tead, sedasorti nõks, mis sunnib hetkeks peatuma ja mõtlema. Vaatad endasse ja küsid… kas tõesti jäi bussielu niimoodi sisse?

Tundub, et jäi. Vaksalijahi tarbeks küsisin Silberist V-klassi. Palusin tagumised istmeread välja tõsta, et madrats sisse mahuks. Tõstsin mini-karavanist madratsi koos kõigi magamisasjadega bussi ja asusin teele. Alguse sai taas üks sedasorti sõit, mille käigus kohale jõuda ei taha. Teed keeravad kõrvale – sina ka. Siit paremale, sellelt ristmikult aga vasakule. Vaatad, kuhu viib väike kruusatee. Vaatad, mis selle tee lõpus on ja kuhu rada välja viib. Aeg valgub mööda kella, sulnid seljataha jäävad kilomeetrid vahetuvad ning sellega koos ka elu, mis saavutab mingi salapärase teise tasandi.

Võib-olla sõidad ära asjade eest. Enda eest. Elu eest… Olles samal ajal sada korda rohkem elus, kui kohal seistes. Elusam kui elus. Mõtted töötavad teisiti. Kõik on justkui miski muu. Miski parem ja lihtsam…

Tegelikult tahtsin ma ju X-iga minna. Seal on kõik olemas ning ümber pole vaja midagi tõsta, aga… mul oli seda bussikogemust taas vaja.

Blogiväljavõte: 17.09.18

Kaheksateistkümnendal päeval saabus murdepunkt. Ei, katus ei sõitnud ära ega ka väsimus, tüdimusest rääkimata, võtnud üle. Sõitsin hommikusel ilusal ajal mööda Lääne-Iirimaa Wild Atlantic Way nimelist maaliliste vaadetega maanteed ning tundsin ühel hetkel, et elu pole enam endine. Midagi oleks justkui muutunud. Sees valitses veider rahu ja äratundmisrõõm. See bussireis, vanlifer-i elu koos videoblogi ja piltide tegemisega on nii kuradi minu teema ning nii omas elemendis olemine, et hirm tuleb peale. Selle teadmise tajumine, tunnistamine ja omaks võtmine ning miks mitte ka kogemus ise, on kui mesimagus mahlaste vaarikate ja vilt-kirssidega üle puistatud kreemjas vesiliiv, mis mind oma mõnusas vaikusekärases salapäras üha sügavamale ja sügavamale enda keerdkäikude rägastikku imeb.

Hetkel vedelen ühe väikese Iiri külakese pubi tagahoovi pargitud bussi mõnusal voodil ning vaatan läbi katuseakna tuhandete tähtedega ehitud taevalaotust. Ilus ja hea on olla. Hirmutavalt hea…

Telefonimärkmikust: 03.10.18

Seda praegust hetke on väga raske sõnadesse panna. Lõuna-Itaalia avatud kämpade defitsiidi tõttu ööbin taas mere ääres. Sõitsin lihtsalt mingisse tillukesse sadamasse ning lõin laagri lahti – loe. tõmbasin kässari peale.

Nokitsesin veidi videoblogi kallal, sõin paki-lihapada ning tõstsin lõpuks tooli bussi kõrvale, vaatega merele ning keerasin Vanakal punni maha.

No vot, siin ma nüüd istun. 33 sõidupäeva ja 20 000 km hiljem. Ikka veel Lõuna-Itaalias… Vanakas teeb oma tööd ja ajab nostalgitsema. Emotsioonid valguvad. Lained löövad pahinal randa ning nagu juba kombeks on saanud, hakkab vaikselt vihma tibutama. Kaugel see sadugi enam… Aga mina istun ikka veel õues ja naudin hetke. Just sellistest hetkedest ma enne reisi unistasingi. Siinsamas üle vee on Horvaatia – minu lemmikriik Euroopas. Kahju ainult, et nii vara pimedaks läheb. Kell seitse tõmmatakse vool välja ja siis vaata ise, kuhu näed või astud.

Igatahes on need mõnusad hetked. Ja ka bussielu on mõnus, pakkudes vabadust ööbida just seal, kus hea ja ilus.

Näe, hakkaski sadama…