Category: Maanteeltmaha

2019 aasta viimane kondamine

laisaarlane

Enne veel, kui lõppev aasta oma viimaseid päevi kalendrist välja rebima hakkas, sõitsime hää sõbraga kõige uue ootuses vastu väikesele kodumaisele kondamisele. “Arst” oli selleks nädalavahetuseks välja kirjutanud kaks “ravimit”. Esiteks pidi sulnis nädalavahetus mööduma Mercedese lipulaeva GLS‘i roolis ning teiseks, ootas meid minu maiste asjade vaieldamatute lemmikute hulka kuuluv Saka mõis koos oma suurepärase restoraniga

Ja kuda sa hää inime’ sinna ikka ühe jutiga sõidad. Auto karjub ju seikluste ning kaunite kohtade järele, hing kibeleb avastama ja taaskohtuma ning põhjarannik on selleks kõigeks justnimelt suurepärane koht.

Jäin seda kirjutades hetkeks mõtlema, et mis asi see salapärane “kondamine” siis õigupoolest on? Ühest küljest tead ju, kuhu suunda liigud ning millisesse punkti võiks kunagi välja jõuda. Teisalt aga dikteerib iga teele jääv ristmik liikumise suuna-nüansid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas valitud sihtmärgi suunas osutava kompassinoolega. Samuti kerkivad seesugusest teevaliku-viisidest esile pigem teadmatusest innustust saavad lummavad emotsioonid, mis mässivad kogu ettevõtmise sulnisse ja kergelt möödapääsmatusse seiklushõngu ja avastamiskirge. Sedasi võiks jäädagi erinevaid nüansse kangutama, ent kokkuvõtlikult võiks sedapuhku nentida, et kondamine on – sihtpäratu emotsionaal-valikutel baseeruv mõtestatud uit-suunaline liikumine sihtmärgi poole.

I can live with that! 🙂

Igatahes, Tallinnast on Sakasse täpselt 150 kilomeetrit, aga otsesõit ei tulnud antud väljasõidul kõne allagi. Peidavad ju väiksemad teed ja nurgatagused kõike seda, mida hing ihkab – kogeda, avastada ning miks mitte ka veidikeseks ära eksida.

Seega lükkasime käigu sisse, ning võtsime esimesena suuna “Eesti Nordkappi”, ehk Purekkari neemele. Neile, kes ei tea, olgu öeldud, et tegemist on mandri-Eesti kõige põhjapoolseima punktiga ning seega jäävad muuli otsast mandri poole vaadates kõik maaühendusega mandri-Eestlased ja suur-saarlased teist alla poole. Tore teadmine ja igati väärt koht. Samuti väärivad sõitmist kõik Pärispea poolsaare teed. Mine läänekallast mööda üles ja tule Viinistu kaudu tagasi. Leiad palju põnevat, mille hulka kuuluvad lisaks imelistele kaldaäärsetele teedele ka vanad militaar-rajatised. Purekari puhul pead vaid arvestama sellega, et nagu kõikidel muudel “tippudel”, puhub ka seal tuul ning seda peaaegu aasta läbi. Lihtsalt üks selline tore eripära. Tõsi, 29. detsembril oli seal aga erakordselt kõle ning suure veetaseme tõttu ei saanud kuiva jalaga isegi suure kivi juurde.

Käsmu lõpust leiad Kuradisaare, kuhu vahel ka enam-vähem kuivade riietega kohale saab kõndida. Lisaks imetabasele rannakülale, leiab Käsmu rannikult uhke õnnekangru, Vana-Jüri kivid ning palju muud huvitavat. Legendi kohaselt pani Vana-Jüri neemel asuvale kivihunnikule aluse laevahukust pääsenud Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Hunniku hinnanguline maht on 30 kantmeetrit.

Seejärel jätsime oma teele Vergi sadama ning suurepärase ja eheda söögikohana tuntud Altja kõrtsi. Aasta- ning hooaeg mõjutavad nende kohtade lahtiolekut märgatavalt. Seetõttu olid suletud nii Vergi sadama kohvik kui ka minu maiste lemmikute hulka kuuluv Altja kõrts. Nendesse satu kindlasti suvisemal hooajal (Altja – 20.aprill – 30.september iga päev 12:00 – 20:00).

Üks on sulnis sadamakohvik koos kõige sinna juurde kuuluvaga – võrratu koht, kus aeg maha võtta ning edasiseks peen-häälestuda. Altja kõrts on seevastu aga üdini ehe talu-kõrts, mis jääb kindla peale meelde nii oma maalähedase miljöö- kui ka maitsvate söökide poolest. Minu lemmikuks on seal praetud räimed või siis vanakooli heeringas hapukoore ja kartuliga. Mmmm…

Sealt saab mööda põnevat väikest metsateed lõigata Sagadi mõisa poole. Mõne kilomeetri pärast jääb teele Oandu küla, mis on ühtlasi ka Oandu-Ikla matkatee alguspunktiks. Lisaks paljudele lõkkekohtadele leiab sealt ka “Sõnametsa”.

“Sõnamets on mets, millesarnast pole kusagil mujal maailmas – mets, mis on austusavaldus maailma ajakirjanikele, sõnameistritele, sõnakatele ja julgetele inimestele.”

https://www.puhkaeestis.ee/et/sonamets

Mõisad

Ilusate mõisatega on seda piirkonda õnnistatud. Sagadist veidi maad vasakule, ehk lääne poole, jäävad Palmse mõis ja kõrts. Ka selles on imetabane söögikoht, kuhu tasub kindla peale eheda meelelise kogemuse saamiseks  sisse keerata. Muide, sealt tasub Palmse-Vatku (178) maanteed kaudu Vihasoole sõita ning sealt edasi juba Viinistusse. Teele jäävad ilusad külad, teed, loodus, võimas hiiepuu ja teeäärset käsitööpoodi pidav tore proua. Pea kinni, ütle tere ja toeta Eesti käsitöölisi!

Kaunist Sagadi mõisast leiab lisaks silmailule ka noobli rahvusromantilise hotelli ja restorani. Gruppidele pakutakse mitmeid põnevaid vaba aja programme ning pererahvas on igati tore ja rõõmus. Vaid wifi-kood on päheõppimiseks paras pähkel. Ka mälutreenitutele.

Sagadist veidi maad ida poole sõites, ootab uhke tervitus-tuulikuga tähistatud imekaunis Vihula mõis. Sulnis suvekontserdite koht ja romantiline “ööbla” koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lisaks pisike automuuseum ning nunts tammiäärne Vesiveski kohvik-muuseum. Kes käinud, see teab. Kes pole – soovitan suvisemal ajal plaanidesse võtta.

Jalutasime mõnda aega talvistel Vihula mõisa aladel ringi ning sättisime end seejärel eelmainitud kohvikusse sooja, kohvile ja koogile. Must kass magas rahulikult raudse keerdtrepi astmel õnnist und ning aeg valgus tasapisi igavikku. Sedavõrd vaikselt ja salapäraselt, et kohvikust lahkudes astusime juba talvisesse pilkasesse pimedusse. Sellest polnud aga miskit – eelnev aeg oli olnud võrratu.

Seejärel polnudki enam suurt midagi teha, kui läbi pimeduse suund Saka mõisa poole võtta. Loomulikult mööda väiksemaid teid ja radu. Neid, mis meeli liigutavad ning midagi uut pakuvad. Järjekordsed mõisad, suurte korstnatega tööstushooned, kaunid ja küla-kogukondade poolt ülesvuntsitud asumid ning ilusad majad. Sekka metsi ja põldusid. Imeline.

Saka mõis

Ma ei tea täpselt, mis mind Saka mõisa tõmbab. Tean vaid, et olen seal aeg-ajalt juba aastaid käinud ning tunnen end sealses mõisaansamblis väga hästi. Lisaks toredale mõisa-majutusele leiab sealt ka suurepärase restorani ning spa, mis, tõsi küll, suurte ja uhkete spaadega ei võrdsustu, ent vesist ja saunast lõõgastust saab nautida ikka. Tegelikult polegi sealne spa oluline. Vähemalt minu jaoks mitte. Mind köidab sealne salapärane aura, mis mind Sakasse üha uuesti ja uuesti tagasi tõmbab. Ja siis loomulikult see lummav võlvidega restoran oma seintesse süvistatud kaunistuste, hea teeninduse, sulni rahu ning väga heade söökidega. Proovi kindlasti meega üleküpsetatud kitsejuustu peedihummuse ja piiniaseemnetega salatit, Boeuf a’la tartare’i ning majaveine.

Ja nii see kaunis aastalõpu kondamine läbi saigi. Suurepärane punkt lõppevale tegusale ja silmaringi avardavale aastale. Pole muud, kui vaid tänulik olla ja naeratada.

Järgmine sulnis mõisatuur saab aga alguse Kolga mõisast kohe, kui nad uue majutuse avavad. Seniks aga palju head!

#Maanteeltmaha – Tudu, Sirtsusoo ja teised

laisaarlane


Ühel ilusal päeval selgus ootamatult, et „Sirtsu soo“ ei olegi vaid umbmäärase asukohaga sõnakõlks või läbimatu anonüümne mülgas, kuhu on läbi aegade armastatud kedagi võimalikult lõplikult saata. Üks tuntumaid staar-saadetavaid on ilmselt Jorupill jonn – “Sinu joru ei vaja me, Sirtsu sohu sind ajame”, teate ju küll! Annan teile täna teada, et tegemist on reaalselt eksisteeriva kohaga.

Ja ega rohkem polnud põneva siseriikliku seikluse joaks vajagi. Tõmbasin vanasse teede-atlasesse uhke kollase asukohta tähistava risti, printisin paar olulist infokildu välja, keerasin Mersu kastikale elu sisse ning asusin teele folkloorist läbipõimunud sohu. Sirtsu sohu.

Enne Sirtsut põikasin Mõdrikusse

Ei tahtnud sihipäratu hulkumisega päevavalgust mitte ära kulutada, uhasin mööda sirget teed Rakverre ning keerasin sealt soovitud suunas. Esimene põnev asi, mis kaardilt vastu vaatas oli Mõdriku mõis. Teede-atlaste puhul on hea see, et sinna on peale märgitud kõik mõisad ning vaatamisväärsused. Tuleb vaid näpuga järge ajada ning õigest kohast ära keerata.

Mõdriku oli täielik üllatus. Enne kui mõis paistma hakkas, hakkasid silma teised kaunilt korda tehtud mõisahooned. Vana tall, milles täna ehk suuri pidustusi ning seminare peetakse ja uhke kollane maja, mille uksel manitsev silt – „Valvur“. Äkki siis ühikas või midagi sellist. Ja siis Mõdriku mõis ise. Selles uhkes ja väga heas korras mõisas toimetab tänapäeval Lääne-Viru Rakenduskõrgkool (http://www.lvrkk.ee/ ).

Ragaffer ehk Rägavere oli ennevanasti rüütlimõis

Järgmise mõisa leidsin Mõdrikult mõnede kilomeetrite kauguselt Rägaverest. Rägavere mõis (saksa keeles Raggafer) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Praegune mõisa peahoone (härrastemaja) ehitati 18. sajandi IV veerandil. 19. sajandi II poolel ja hiljemgi on tehtud ümberehitusi. Arhitektuuriliselt on mõisa peahoone varaklassitsistlikus stiilis. Aastatel 1976–1983 muudeti see Eduard Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskuseks ning alates 1999. aastast on mõisa peahoone eravalduses.

Mõisa praeguse peremehega sain kokku mõisa väravas. Eesti keelt rääkiv välismaalt pärit mees oli igati sõbralik ning seletas, et elab seal oma naisega ning kasvatab lambaid. Ja lambaid oli seal piirkonnas tõesti. Orgude ja küngaste viisi.

Rongiga sai Peipsi äärde, ei ole võimalik! 

Järgmisena sõitsin Tudusse ning leidsin sealt oma suureks üllatuseks raudteetammi.  Jaama tänav ning Jaama trahter olid samuti olemas, aga raudteed mitte. Tänaseks kadunud raudtee olla siit kunagi õkva Sondasse läinud ning kaardil näpuga järge ajades võiks tõdeda, et teine ots jõudis välja Avinurme ja sealt ehk ka Mustveesse. ( https://et.m.wikipedia.org/wiki/Sonda%E2%80%93Mustvee_raudteeliin )

Kui nüüd hästi järgi mõelda, olen sealse rongiga Avinurmes kokku sattunud. (http://www.avinurme.ee/?s=615 )

Edasi läks kõik juba loomulikku rada mööda. Sõin Tudu Jaama Trahteris kõhu kõvasti täis ning panin mööda raudteetammi Sirtsi soo poole teele…

Polegi Sirtsu, hoopis Sirtsi, pagan küll 😉

Sirtsusoo ehk Sirtsi soo on soomassiiv Ida-Viru ning Lääne-Viru maakonna piirimail Pandivere kõrgustiku jalamil. Selle rõõmsakõlalise soo pindala on 5644 hektarit.

Tänapäeval ei ole Sirtsi soos matkaradu ega laudteid ning neid ei ole ka sellesse haruldusterikkasse soosse kavas rajada. Vanasti on üle Sirtsi soo aga jooksnud kuulus talitee Kesk-Eesti ning Peterburi vahel – Viru tee –, millest Juhan Lepasaarele on kohalik Tudu mees, Agu Part, jutustanud järgmist: “Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi sool ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub”. Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tuduküla klaasivabrikus valminud pudeleid. Talitee ning keerulised liikumisvõimalused on andnud ainestikku erinevate lugude tekkeks.

Serviti, ikka serviti ehk Kalevipoja kaks tosinat lauda

Enne viina- või pudelivabrikuid vedas aga tuuleveski ehitamise plaanidega isegi Kalevipoeg laudu üle Sirtsi soo. Selle kohta pajatab Juhan Lepasaare raamatu kaudu rahvasuu järgmist: Käimine märjal sool olnud aga väga raske, vesi visanud sirtsu jalgade alt üles ja Kalevipoeg lausunud: “Mis sa, soo, sirtsutad, vaata kui künnan su üles!” Omaaegse “Energia” kolhoosi mehed võtsidki Kalevipoja sõnasabast kinni ja Sirtsi ei sirtsuta enam! Kuivenduskraavid viivad ülesharitud Sirtsi soo veed Kunda jõe kaudu Soome lahte.”

Teise legendi kohaselt olevat Kalevipoeg ise töö lõpuni viinud: Kalevipoeg olevat selle soo ühe söömavahega üles kündnud. Arvanud ise, et eks see üks vabadiku kapsaaed ole. Teinekord tulnud laudadega, tahtnud soo peale tuuleveskit ehitada. Aga kuradid kiskunud riidu. Kalevipoeg hakanud neid laudadega vemmeldama, algul lapiti, aga siili õpetuse peale ikka serviti ja serviti.

Kaarel Naarits, 80 aastat vana  ja Ann Naarits, 70 aastat vana, arvanud 1931. aastal aga sedasi:  „Kalevipoeg olema sealt läbi läind ja olema kaks tosinat laudu selga võtt. Nii tugev mees old. See võis ikke üks karu olla.“

Jonn püsigu viiendas soos!

Sirtsu soo kütab aga kirgi tänapäevani ning elab oma elu meie folklooris edasi. Hargla Kooli Lasteaiaõpetaja Hele Zilmer kätkes sama teema oma luuletusse. Luuletuse viimane salm kõlab nii:

…

SELLISE SÕBRAGA KOOS ON TORE,

JONNILE NENDE SEAS KOHTA POLE.

MIS SIIS,ET MÕNI MUHU SAAB MÄNGUHOOS,

JONN PÜSIGU SIRTSUSOO TAGA VIIENDAS SOOS.

Raudteetamm viis välja Sirtsi külasse, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on sealne hiidrahn. Kivikolaka pikkus on 9,8 m, kõrgus 2,7 m ja ümbermõõt 26,7 m.

Sonda retrotankla, Altja kõrts ja Vergi sadamakohvik

Ring hakkas otsa saama. Sõitsin veel igaks petteks Sondasse, sest seal polnud juba ammu käinud. Sondast leiab vana raudteejama ning vana koduhoovi kõrvale peitunud (era)tankla, mille retrohõnguline välimus lausa palus seisma jääda. Äge!

Seejärel polnudki enam muud teha, kui Altja kõrtsi kuulsaid praetud räimi sööma sõita ning Vergi sadama kohvikus veidi kohvi luristada. Ilm pidas ilusasti ning õhtupoolikul koju jõudes jäi üle vaid tõdeda, et laupäevane ring oli olnud igavesti põnev.

Allikad:

http://www.eestigiid.ee/?CatID=275&ItemID=838
Sirtsi Rändrahn ja Sirtsi soo
https://et.wikipedia.org/wiki/Sirtsi_soo
http://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/43.html

#Maanteeltmaha: Jäneda mõis ja V-klass

laisaarlane

Ühel ilusal päeval, kui päike ähvardas taas kaunite toonide saatel puude taha loojuda, palusin Silberautol omale V-klassi võtmed ulatada ning läksin sõitma. Uus V-klass oli mind juba ammu paelunud ning kummalisel kombel polnud ma sellega veel sõita saanud. Ja kas tead, bussimeestega on juba kord nii, et sa võid küll mehe bussist ära võtta, aga bussi sa paadunud van’imehest enam kätte ei saa. Seega tuksub minu süda lisaks kastikatele ja maasturitele ka busside suunas.

Busside salapärane võlu

Bussidel on salapärane võlu, mida on tavaauto-inimesele raske seletada. Istud kõrgel ja hubases ruumis, nautides avarat vaadet ning õhku enda ümber. Lastetoolide kinnitamiseks ei pea kummargil kuhugi sisse roomama ega pakkide järele sukelduma. Tagumisi uksi saab avada ka kitsastes parklates, ilma et mängulustis lapsed parklanaabri auto uksega kõveraks koksaks. Lisaks eelnevale on tänapäeva bussid enamasti ökonoomsed ning neid on tänu suurtele peeglitele hämmastavalt lihtne parkida. Ja noh, lõpuks on „tarbesõidukite“ tegemisse kaasatud ka disainerid.

Kas teate, kes oli Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg?

Jäneda mõis on seevastu aga kaunis majamürakas Jäneda südames, millest valdav enamus inimesi lihtsalt pahinal mööda sõidavad. Kellel aega veidi rohkem, keerab ehk kuulsasse Musta Täku Talli sööma ning uhab seejärel edasi, ehk isegi teadmata, et sealsamas lähedal asub uhke punastest tellistest esinduslik mõis.

Esimest korda mainiti Jäneda mõisa 1510. aastal. Mõis on mitu korda omanikku vahetanud: see on olnud seotud Taubede, Fersenite, Maydellide, Baggehufwudtide, Löwensternide jt aadliperekondadega. Mõis on kuulunud paljudele baltisaksa suguvõsadele, kellest viimased olid von Benckendorffid. Nende ehitatud ongi praeguseni säilinud mõisa peahoone ning abi- ja kõrvalhooned.

Kultuurilukku on läinud Jäneda viimane mõisaproua Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi suhteid selliste kuulsate meestega nagu R. B. Lockhard, M. Gorki ja H. G. Wells jt, mis on heaks materjaliks olnud nii kirjanikele kui ka filmitegijatele. 1934. aasta suvel viibis Jänedal kirjanik H. G. Wells, kus lõpetas ta oma memuaaride kolmanda köite.

Ja Jäneda mõisa saab ka sisse vaadata

1921. aastal toodi Tallinnast Jänedale Eesti vanim põllumajanduslik keskeriõppeasutus – Põhja-Eesti Põllutöökeskkool. Kogu Jäneda areng 20. sajandil on seotud põllumeeste kooliga. Siin on õppinud ja õpetanud paljud tuntud inimesed, näiteks kirjanikud Sophia Vardi, Veera Saar, ühiskonnategelased Jaan Raamot, Tõnis Kint, Kaarel Liidak, August Miljan, Harald Männik, Arnold Rüütel jpt. Lossi tornis asub muusika-tähetorn, mis on helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht.

Seda kaunist mõisa ei pea aga sugugi vaid väljast vaatama. Kui eelnevalt kokku leppida, saab mõisas ringi vaadata ning huvi korral ka eesti-, vene-, soome-, inglise ja saksakeelset ekskursiooni nautida. Ekskursiooni kestvus on ca 1 tund ning gruppi mahub kuni 40 inimest.

Sisu kohta kirjutavad nad nii: Jäneda küla südameks on aastaid olnud Jäneda mõis. Viimane mõisahoone on ehitatud Johan von Benckendorfi poolt aastatel 1913 – 1915. Ajalukku on mõisa aga kirjutanud just proua Maria Zakrevskaja Benckendorf ja seda oma seiklusrikka elu läbi. Seosed Leninile tehtud atentaadiga, elu koos maailmakuulsate kirjanike Maksim Gorki ja Herbert Wells’iga. Parima ülevaate Jäneda ajaloost saab Jäneda muuseumis. Eriti rikkalik on väljapanek Jäneda viimaste mõisaomanike suguvõsast. Oluline koht on ka Eesti esimese põllutöökeskkooli ajalool, sest Jänedal on õppinud suur hulk eesti poliitikuid ja põllumajandusteadlasi.

Elmari simmanid, Jänijõgi ja Kalijärv

Lisaks mõisale, leiab Jänedalt ka muud huvitavat. Arhitektuurihuvilistel on seal palju vaadata. Simmanihuvilised saavad end sättida sealsetele kuulsatele Elmari simmanitele ja tantsuõhtutele (http://www.janedaturism.ee/simmanid ) Loodusesõpru ootavad kaunis loodus, Jänijõgi koos mitmete kaunite järvedega ja mõisapark. Veidi maad eemal asub mõnusa ujumiskohaga Kalijärv, mille kohta leiab sellise legendi:

Rahvasuu teab rääkida, et Jäneda mõisa lähedal Kalijärves näinud härra kord kalda ligidal katelt, kus raha sees kõlises. Kui ta oli meestega katla juba peaaegu välja tõmmanud, lubas ta meestele vaevatasuks kõhutäie tanguputru. Siis tulnud järvest hall sikk, võtnud katla sarve otsa ja viinud järve keskele. Sellest ajast pole katelt enam nähtud.

/Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/

Räägime nüüd autost ka, aga ilma legendideta

V-klassiga aga nii müstilisi legendi ei kaasne. Minu hinnangul on Mercedes-Benzi V-klassi kolmas generatsioon selgelt kõige nägusam. Tõsi, ka esimese generatsiooni kandilises välimuses leidsid paljud midagi paeluvat ning siinkirjutajal jääb üle vaid kaasa kiita.

Uues V-klassis on ruumi kuni kaheksale inimesele ning väikebussi on saadaval kolmes pikkuses – vahemikus 4895 kuni 5370 millimeetrit. Laadimise lihtsustamiseks on V-klassi tagaluugi klaas avatav ning praktilisust ja mugavust lisavad elektriliselt avanev tagaluuk ja elektrilised küljeuksed. Pagasiruumist leiab kinnitused kogu vajaliku ja tähtsa turvaliseks kinnitamiseks. V-klassi juhiabisüsteemide hulka kuuluvad teistelt Mercedes-Benzi sõiduautodelt tuntud sõiduabilised nagu tähelepanuassistent, külgtuuleassistent, sõidurajaassistent, pimenurga-assistent jne. Kokku leidub V-klassil 11 Intelligent Drive all tuntud juhiabisüsteemi.

V-klassi mootorivalikusse kuuluvad kolm diiselmootorit – 100 kilovatine V200, 120 kilovatine V220 ning kõige võimsam V250, mis arendab 140 kW.  Kõiki neid saab ka nelikveolistena. Kütusekulu keskmist lubatakse alates 6,1 l/100 km ning kombineeritud CO2-heidet 159 g/km. Vägev.

Kasutatud allikad: Wikipedia, janedaturism.ee