Hääd sõbrad! Käsmu on koht, mida vast kellelegi eraldi tutvustama ei pea. Imetabane rannaküla oma parimas vormis- täis toredust, vaatamisväärsusi, rahvusromantikat ja matkaradasid. Pikimat neist, mööda rannikut looklevat kaunist ja relieefset teerada vantsides koguneb teekonnaks koguni 15km. Kivid, liiv, sipelgad, okkad, mets, meri. Samasugust avastamisrõõmu pakub ka tee Käsmusse. Kellele maanteed pinget ei paku, murdku end Kalmeoja lõkkekoha juurest Kalme asulat läbivat väikest rada mööda Nõmmeveski poole. Igavesti põneva raja äärde jääb palju uudistamist. Nende hulgas ka hüljatuna tunduv kunagine Samblapõllu spordilaager – vanad kämpa-telgid kümnetena rivis ajahambasse ja igavikku tardunud. Elu-sürr vaatepilt.Seega, kuna ööbima metsa ei mahtunud, leidsime Käsmu lõpust toreda pisikese ja vaikse karavaniplatsiga Uustalu kodumajutuse. Parkisime end sinna laagrisse ning läksime kolama. Peale matka sai rahulikult pesta ja puhata. Mõnus! Siin on mõned pildid sellest kondamisest.
Category: Maanteeltmaha
Paberkaardid ja teedeatlased
Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…
Seesuguseid katkendjooni vedasin ka mina kaartidele. Ajapikku läksid kaardid odavamateks, paberid halvemaks ning voldikkaardid kestsid ühtsena järjest lühemat aega. Vahel sai autos voldikaarti vaid kümmekond korda lahti voltida, kui esimesed murdejooned halastamatult lahti rebenesid.
Ühel hektel oli päramine aeg jätkusuutlikumate ja voltimiskindlate kaartide peale liikuda. Abikäe ulatas spiraalköitega Regio teedeatlas. Selle eelis oli lihtne – spiraalkõide võimaldas kaardilehti lõpmatu arv kordi edasi-tagasi voltida. Formaat (1:150 000 kaardimõõt) on autos kasutamiseks suurepärane ning paber ise selline, et elab üle ka aastatepikkuse ekspluatatsiooni. Tõsi, mõislikku ja heaperemehelikku ekspluatatsiooni. Lõhkudes saab headest asjadest kiirelt lahti.
Seesugused teedeatlased on mu autos elanud juba aastaid. Hetkelgi on juhipoolse istme tagataskus Regio Euroopa teedeatlas ning parempoolses istmetaskus Eesti teedeatlas. Paraku on aga nii, et viimane (spiraalköitega), ehk 19. trükk pärineb aastatest 2014-2015. Iseenesest pole muretsemiseks põhjust, sest teid ei teki juurde ning ei kao ära just üleliia tihti. Küll aga kaovad kohutava kiirusega minu lemmikud – kruusateed. Vaatad kaardilt hea kruusalõigu valmis, ent kohale jõudes ootab ees kõvakattega ilmetu tee…
Ma armastan kruusateid. Mu auto armastab kruusateid ning tegelikult armastavad kodumaiseid nurgataguseid väikeseid ja lummavaid kruusateid ka kruusateedega kohad ise. Tõsi, need, kes tolmava kruusatee kõrval elavad ei pruugi seda emotsiooni jagada.
Ühesõnaga… ühel hetkel hakkas hing veidi värskema kaardi järgi igatsema. Regiol uuemat spiraalköitega kaarti aga riiulis pole. Küll on neil aga üks laiaformaadiline 1:100 000 mõõtkavas 2018-2019 Eesti teedeatlas. Paraku voltimatu tavaköitena, ent kaart ise on fantastiline.
Kõnealune teedeatlas on hea abimees nii matkaradade kui ka kaunite looduspaikade leidmisel. Selles on välja toodud 500 loodus-ja matkarada ning 1300 looduslikku vaatamisväärsust. Lisaks eelnevale leiab sealt ka 700 mõisat, 500 muuseumi, meistrikoda ja teemaparki ning 400 kirikut ja pühakoda. Ca 5000 huviväärsuse tutvustust eesti ja inglise keeles, Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulised paigad, kokku ligi 300 kohta. Lisaks 100 objekti Muinsuskaitseameti seiklusmängust „Eesti 100 aaret“.
Fantastiliseks teevad selle kaardi 1:100 000 üliselge ja mõnusalt loetav kaardimõõt, kõik matkarajatähised, vaatetornid ja vaatamisväärsused ning arusaadavalt väljajoonistuvad pisemad teed ja rajad. Lisaks annab seesugune lai-formaat piirkonnast imetabase ülevaate. Miinuseks aga avatud töösuurus (30x60cm), mis on tänu spiraalköite puudumisele autos kasutamiseks veidi liiga lai. Ja kuna spiraali pole, ei saa seda heaperemehelikult pooleks voltida. Kõrvalistmele lebama pannes või süles hoides on kaart kusagilt ikka üle ääre ning kipub halvemal teel maha libisema.
Ma olen selle teedeatlasega väga rahul ning naljalt enam väiksemale kaardimõõdule tagasi minna ei sooviks. Nüüd jääb üle vaid oodata, et Regio sama kaardi põhjal ühe spiraalika teeks. Mina proovin leida võimaluse, kuidas oma atlas spiraaliga kokku köita. Tegelikult pole ju vaja teha muud, kui giljotiiniga köite otsa maha naksata, mõnes köitmiskohas augud sisse lüüa ning spiraal külge kerida. Teoorias, onju! Eks näis, aga ma olen väga lootusrikas.
Pildilugu: Paukjärve loodusrada ja Kulli lõkkekoht.
Selleks, et lasta loodusel endale keset suurt ja argist igapäeva-sahmimist väike hingepai ning eluks vajalik restart teha, pole üldse palju vaja. Vaja on vaid veidi pealehakkamist, sutsu aega ning autot või mõnda muud sõiduriista, millega end ja oma kallid inimesed metsa või rappa vedada. Tõsi, „mets ja raba“ kui sellised, kõlavad peaaegu igas kontekstis veidi liiga üldiselt. Ent kui piiritleda territoorium ning tahta Tallinnast mitte väga kaugele sõita, et suurem osa koos veedetavast kvaliteetajast siiski sihtpunkti, mitte sinna jõudmisele kuluks, leiab ümbruskonnast vähese autosõidu kaugusel igati toredaid ja ilusaid kohti. Ka seesuguseid, mille pakutavate loodusringidega saavad vabalt hakkama ka need, kes varem looduses kõndimas pole käinud. Või kui on, on antud kogemus jäänud muude toimetuste rägastikus kaugesse minevikku.
Üks seesugune tore ja kaunis viiekildine matkatee-ring lookleb Põhja-Kõrvemaal ning kannab nime Paukjärve loodusrada. Autoga saad mugavalt Kaksiksilla parklasse. Sinna mahub muretult kuni 20 autot. Kohe sealtsamast saabki loodusrada alguse. Kulgeb teine mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vahelduvad erinevad metsatüübid – niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Selleks, et pea laiali loodust uudistades ära ei eksiks, on rada tähistatud kollaste värvimärkidega. Ma küll ei tea, aga arvan, et punaseid järgides saad käia palju-palju rohkem ning jõuad tõenäoliselt lõpuks oma kalli parkla asemel välja Iklasse. Ühesõnaga, kui omadega kuidagi Aegviitu jõuad, siis tea, et oled kusagilt valesti keeranud.
Paukjärve matkarajalt leiad lisaks ilusale loodusele ka 9 huvipunkti, vaatetorni, veidi varemeid, 50 meetrit laudteed ning kaks-kolm lõkkekohta. Arvestama pead aga sellega, et autoga neile lõkkekohtadele ligi ei pääse. Mets on nagu mets ikka – kasvavad mustikad, pohlad ja kukeseened. Silmailu pakuvad eriilmelised metsajärved ja pinnavormid, erinevad metsatüübid, Noorte Meeste Kristliku Ühingu vana laagriplats II maailmasõja eelsest ajast ning loomulikult vaatetornist avanev lummav vaade. Kui tundub, et kõnealune 5 km pikkune ring kipub väheks jääma, saad Paukjärve juurest minna Kõnnu Suursoole rabamatkale mööda laudteed või ühendada Jussi ja Paukjärve loodusrajal matkamine.
Kui loodusring tehtud, aga süda ja keha veel metsast ära tulla ei taha, vaata ringi lähedalasuvatel lõkkekohtadel. Autoga ligipääsetavad on nii Oru, Kulli, Venemäe kui ka Pikkjärve ning Järvi Pärnjärve lõkkekohad. Meie lõime oma väikese metsalaagri lahti Kulli lõkkekohal. Lõkkepuud, pingid, laud ja lõkkease on seal ilusasti olemas. Vaja vaid puud põlema saada ning vorstid-lihad küpsetusrestile asetada.
Vorstivalikusse sattusid tavalised sardellid. Aegviidu raudteeäärses poes lihtsalt muud polnud. Sealt haarasime kaasa ka leiva, mis lõkkel krõbedaks küpsetatuna sulajuustuga maru hästi maitseb. Kõrvale veidi teed ja kohvi ning pakk kodumaist Tacticali, et asi korralikult vormistatud saaks. Matkatoolid ja kuivad lõkkepuud on mul endal alati kaasas – oma mingi kiiks. Matkatoolid võimaldavad soojust kiirgava lõkkega sobilikku kaugust valida ning oma kuivad puud süttivad alati. Samas saab ka ilma nende lisadeta hakkama. Varu kaasa mõned istumisalused, et lumine kommunaalpink liiga ei teeks ning süütevedelikku, et kohalikud puuhalud lihtsa vaevaga põlema saada. Ühesõnaga – kõik on iizi-briizi ning selle tegevuse ebamugavust ära nüüd küll endale müüma hakka, onju!
Ja üleüldse, räägi nüüd kodus plaan ära ja minge järgmisel laupäeval Paukjärve matkarajale. See on siinsamas lähedal, tavaautoga ligipääsetavast parklast alustad ja parklas lõpetad ning distants on visuaaliga igati kooskõlas. Ilus ja äge on, usu mind! Me käisime seal ka just esimest korda.
