Plaan, et Matkamessi järgsel õhtul aasta esimese laagri-ööbimise teeme, oli valmis juba paar nädalat enne messi. Sisimas küll juba varem, sest eelmisel aastal avasime hooaja samal ajal ning milleks juba töötavat traditsiooni ikka lõhkuma hakata. Seega…
Peale messi sõitsin kodust läbi, haarasin soojad riided ja talvise magamiskoti kaasa ning võtsin suuna ühte oma lemmiklõkkekohta – Orusse. Sõber Käbi oli oma haagissuvila juba varem kohale vedanud ning nautis perega looduslikku vahepala. Enne mind jõudsid kohale ka vennad Hanno ja Ando. Nemad plaanisid hooaja esimese väliööbimise mööda saata kaubikusse tõstetud Euro-alustele ehitatud magamisasemel.
Oru lõkkekohta viiv tee oli kevadiselt vedel. Kõrvemaa lumi oli oma sulamisetapi lõpusirgel ning sellest vabanev vesi tegi liivase metsarajaga seda, mida ise tahtis. Rööpad, vedel libe mudapläust ning teele kukkunud puud lisasid kohalejõudmisele põnevust veelgi.
Koht, kui selline, oli ammu tuttav. Olin varasemalt Oru lõkkekohas kümneid kordi käinud. Ilm aga mitte. Päev varem, reede varahommikul, tervitas Nelijärve meid -4kraadise külmaga ning see andis mõista, et üleliia soe ei tohiks tulla ka järgnev öö. Ja nii oligi. Tallinnast sõitma asudes näitas termomeeter 16 kraadi. Kohale jõudmise ajaks ilutses näidikul vaid 7 soojakraadi. Aga ei hullu – tuult polnud ning lõkke soojendava ning elurakke taastootva praksumise kõrval oli väga mõnus istuda.
Telgis oli jahe, nagu sellise ilma korral eeldada võis. Enne kui riietumise kallale asusin, tegin midagi sellist, mida kuidagi moodi soovitada ei saa (loe – ära nii tee!) Läidetud soojusvahetiga MSR’i Windburner tegi “toa” minutiga mõnusalt soojaks ja õhu koduseks. Soojusvahetiga põleti on selles suhtes hea, et pliidile ei kerki teadmata kõrgusega leek, vaid põleti õhkab kuuma läbi “kärbsesilma”-laadse soojusvaheti. Teoorias peaks see telgis veidi ohutum olema. Aga ma kordan veel – ära seda ise tee, onju!
Kui tuba soe, tõmbasin sooja pesu selga ning pugesin talvisesse magamiskotti. Igaks petteks tõmbasin tekina peale veel ka teise residendina katusetelgis elava õhema magamiskoti. Öö möödus mõnusalt ja vahejuhtumiteta. Hommikul, enne riidesse panemist, lasin pliidiga toa taas soojaks.
Oru lõkkekoha kohta kirjutab loodusegakoos.ee lehekülg järgmist:
Lõkkekoht asub Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealal Soodla jõe
kaldal, ajaloolise Oru metsavahi koha vahetus läheduses. Parkimiskohti jagub
kuni kümnele autole ning telke on lubatud paigaldada kuni 4 (4-kohalist) telki.
Tarbevee võib võtta Soodla jõest.
Salvestasin MatkaTV tarbeks eelmisel sügsisel mõned “Kasuliku vidina” videoklipid. Nüüd on neid igati paslik näidata. Kuna telgihooaeg on kohe-kohe algamas, räägib esimene “lebo” ehk õhkmadratsi parandamisest.
Avasime möödunud nädalavahetusel motoriseeritud laagerdamise hooaja. Sõber Käbi vedas oma uue suure Soliferi esimest korda koduhoovist välja ning mina tegin taastutvust aastate eest kohatud katusetelgiga. Koha valik oli lihtne – vanal heal Kalmeojal on kogu vajalik taristu mõnusa õhtu veetmiseks olemas ning sinna viib ka tee. Tõsi, teeradu olid kevadised loodusnähud veidi nurkadest näkitsenud, ent midagi hullu polnud.
Käbi ööbis oma lastega “topsis”. Ja ega seda talle pahaks panna saagi. Haagisel on ju ainult üks viga – selle kolaka peab kuidagi kohale vedama. Kõik muu on aga puhas paradiis. Reguleerid külmal ööl ahjule temperatuuri juurde ja magad kui kuningas laias ja mõnusas voodis. Hommikul ajad end sooja teki alt sooja tuppa ning tõstad teekannu pliidile…
Katusetelgis aga soojendust pole. Noh, kui ennast võrrandist välja jätta. Seda on lihtne kohale vedada ning veelgi lihtsam ja kiirem üles panna. Teed sulguri lahti ja telk on paari järgneva sekundiga elamiskõlblik. Iizi-briizi. Sooja reguleerid sooja pesu, magamiskottidega ning kõige muuga, mida kaasa viitsid vedada. Meie võtsime eelnevale lisaks kaasa ka suure lambavillase teki. Tõenäoliselt oleks saanud ka ilma hakkama, ent parem karta, kui kahetseda. Meeleolukale õhtusele laagerdamisele järgnes mugav ja mõnus öö. Lagled häälitsesid eemal ning mingil hetkel vaibusid ka ületee-polügonil kärgatavad kahurid ja muu lasketehnika.
Ja ega ka hommikul midagi viga polnud. Ilm oli ilus, temperatuur ronis jõudsalt ning kevade laiska tulekut oli kuulda. Praadisime mune, tegime hapukurgi ja präänikuga võikusid ning katsetasime ära Tactical Foodpacki mammudega riisipudru – oli üllatavalt maahommikune kogemus.
Ja nii see hooaeg kaunil moel avatud saigi. Aeglase käiguga hommik võttis eelmise päeva Matkamessi ja laagriõhtu ülevoolavad emotsioonid ilusasti seeditavaks kokku ning värske õhk tegi oma töö. No, küll oli mõnus!
Ühel ilusal päeval selgus ootamatult, et „Sirtsu soo“ ei olegi vaid umbmäärase asukohaga sõnakõlks või läbimatu anonüümne mülgas, kuhu on läbi aegade armastatud kedagi võimalikult lõplikult saata. Üks tuntumaid staar-saadetavaid on ilmselt Jorupill jonn – “Sinu joru ei vaja me, Sirtsu sohu sind ajame”, teate ju küll! Annan teile täna teada, et tegemist on reaalselt eksisteeriva kohaga.
Ja ega rohkem polnud põneva siseriikliku seikluse joaks vajagi. Tõmbasin vanasse teede-atlasesse uhke kollase asukohta tähistava risti, printisin paar olulist infokildu välja, keerasin Mersu kastikale elu sisse ning asusin teele folkloorist läbipõimunud sohu. Sirtsu sohu.
Enne Sirtsut põikasin Mõdrikusse
Ei tahtnud sihipäratu hulkumisega päevavalgust mitte ära kulutada, uhasin mööda sirget teed Rakverre ning keerasin sealt soovitud suunas. Esimene põnev asi, mis kaardilt vastu vaatas oli Mõdriku mõis. Teede-atlaste puhul on hea see, et sinna on peale märgitud kõik mõisad ning vaatamisväärsused. Tuleb vaid näpuga järge ajada ning õigest kohast ära keerata.
Mõdriku oli täielik üllatus. Enne kui mõis paistma hakkas, hakkasid silma teised kaunilt korda tehtud mõisahooned. Vana tall, milles täna ehk suuri pidustusi ning seminare peetakse ja uhke kollane maja, mille uksel manitsev silt – „Valvur“. Äkki siis ühikas või midagi sellist. Ja siis Mõdriku mõis ise. Selles uhkes ja väga heas korras mõisas toimetab tänapäeval Lääne-Viru Rakenduskõrgkool (http://www.lvrkk.ee/ ).
Ragaffer ehk Rägavere oli ennevanasti rüütlimõis
Järgmise mõisa leidsin Mõdrikult mõnede kilomeetrite kauguselt Rägaverest. Rägavere mõis (saksa keeles Raggafer) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Praegune mõisa peahoone (härrastemaja) ehitati 18. sajandi IV veerandil. 19. sajandi II poolel ja hiljemgi on tehtud ümberehitusi. Arhitektuuriliselt on mõisa peahoone varaklassitsistlikus stiilis. Aastatel 1976–1983 muudeti see Eduard Vilde nimelise kolhoosi kultuurikeskuseks ning alates 1999. aastast on mõisa peahoone eravalduses.
Mõisa praeguse peremehega sain kokku mõisa väravas. Eesti keelt rääkiv välismaalt pärit mees oli igati sõbralik ning seletas, et elab seal oma naisega ning kasvatab lambaid. Ja lambaid oli seal piirkonnas tõesti. Orgude ja küngaste viisi.
Rongiga sai Peipsi äärde, ei ole võimalik!
Järgmisena sõitsin Tudusse ning leidsin sealt oma suureks üllatuseks raudteetammi. Jaama tänav ning Jaama trahter olid samuti olemas, aga raudteed mitte. Tänaseks kadunud raudtee olla siit kunagi õkva Sondasse läinud ning kaardil näpuga järge ajades võiks tõdeda, et teine ots jõudis välja Avinurme ja sealt ehk ka Mustveesse. ( https://et.m.wikipedia.org/wiki/Sonda%E2%80%93Mustvee_raudteeliin )
Edasi läks kõik juba loomulikku rada mööda. Sõin Tudu Jaama Trahteris kõhu kõvasti täis ning panin mööda raudteetammi Sirtsi soo poole teele…
Polegi Sirtsu, hoopis Sirtsi, pagan küll 😉
Sirtsusoo ehk Sirtsi soo on soomassiiv Ida-Viru ning Lääne-Viru maakonna piirimail Pandivere kõrgustiku jalamil. Selle rõõmsakõlalise soo pindala on 5644 hektarit.
Tänapäeval ei ole Sirtsi soos matkaradu ega laudteid ning neid ei ole ka sellesse haruldusterikkasse soosse kavas rajada. Vanasti on üle Sirtsi soo aga jooksnud kuulus talitee Kesk-Eesti ning Peterburi vahel – Viru tee –, millest Juhan Lepasaarele on kohalik Tudu mees, Agu Part, jutustanud järgmist: “Siis sõideti seda taliteed, mida nimetati ka Viru teeks, rautamata saarepuuregedega. Et rautamata reejalased kippusid kiiresti läbi kuluma, olid tagavaraks kaasa võetud reetallad, jällegi saarepuised, et jalaste kuludes nad uute taldadega asendada. Veoseid ja voore oli tollal mitmesuguseid. Rahvajuttude järgi libisenud Sirtsi sool ühelt mõisa viinavoori reelt tammine viinaankur läbi nõrga jää otse laukasse. Seda lugu räägitakse veel tänapäevalgi ning püütakse ära arvata, kuidas viinavaadiga need lood seal soo põhjas on ja kus kohal see ikkagi peitub”. Viina kõrval veeti Peterburi mööda Viru taliteed Tuduküla klaasivabrikus valminud pudeleid. Talitee ning keerulised liikumisvõimalused on andnud ainestikku erinevate lugude tekkeks.
Serviti, ikka serviti ehk Kalevipoja kaks tosinat lauda
Enne viina- või pudelivabrikuid vedas aga tuuleveski ehitamise plaanidega isegi Kalevipoeg laudu üle Sirtsi soo. Selle kohta pajatab Juhan Lepasaare raamatu kaudu rahvasuu järgmist: Käimine märjal sool olnud aga väga raske, vesi visanud sirtsu jalgade alt üles ja Kalevipoeg lausunud: “Mis sa, soo, sirtsutad, vaata kui künnan su üles!” Omaaegse “Energia” kolhoosi mehed võtsidki Kalevipoja sõnasabast kinni ja Sirtsi ei sirtsuta enam! Kuivenduskraavid viivad ülesharitud Sirtsi soo veed Kunda jõe kaudu Soome lahte.”
Teise legendi kohaselt olevat Kalevipoeg ise töö lõpuni viinud: Kalevipoeg olevat selle soo ühe söömavahega üles kündnud. Arvanud ise, et eks see üks vabadiku kapsaaed ole. Teinekord tulnud laudadega, tahtnud soo peale tuuleveskit ehitada. Aga kuradid kiskunud riidu. Kalevipoeg hakanud neid laudadega vemmeldama, algul lapiti, aga siili õpetuse peale ikka serviti ja serviti.
Kaarel Naarits, 80 aastat vana ja Ann Naarits, 70 aastat vana, arvanud 1931. aastal aga sedasi: „Kalevipoeg olema sealt läbi läind ja olema kaks tosinat laudu selga võtt. Nii tugev mees old. See võis ikke üks karu olla.“
Jonn püsigu viiendas soos!
Sirtsu soo kütab aga kirgi tänapäevani ning elab oma elu meie folklooris edasi. Hargla Kooli Lasteaiaõpetaja Hele Zilmer kätkes sama teema oma luuletusse. Luuletuse viimane salm kõlab nii:
…
SELLISE SÕBRAGA KOOS ON TORE,
JONNILE NENDE SEAS KOHTA POLE.
MIS SIIS,ET MÕNI MUHU SAAB MÄNGUHOOS,
JONN PÜSIGU SIRTSUSOO TAGA VIIENDAS SOOS.
Raudteetamm viis välja Sirtsi külasse, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on sealne hiidrahn. Kivikolaka pikkus on 9,8 m, kõrgus 2,7 m ja ümbermõõt 26,7 m.
Sonda retrotankla, Altja kõrts ja Vergi sadamakohvik
Ring hakkas otsa saama. Sõitsin veel igaks petteks Sondasse, sest seal polnud juba ammu käinud. Sondast leiab vana raudteejama ning vana koduhoovi kõrvale peitunud (era)tankla, mille retrohõnguline välimus lausa palus seisma jääda. Äge!
Seejärel polnudki enam muud teha, kui Altja kõrtsi kuulsaid praetud räimi sööma sõita ning Vergi sadama kohvikus veidi kohvi luristada. Ilm pidas ilusasti ning õhtupoolikul koju jõudes jäi üle vaid tõdeda, et laupäevane ring oli olnud igavesti põnev.
