Proloog
Sattus nii, et meil oli üle üks ports vabu päevi. Mõtteid oli igasuguseid, aga lõpuks jäi kaalukausile selline mõte, et sõidame hoopis Hiiumaale ning käime läbi kõik sealsed matka-, õppe- ja loodusrajad, mis RMK kodulehel (loodusegakoos.ee) kirjas. Kiire otsing kuvas tulemuseks kaksteist seesugust võimalust. Ööbimised lahendasime vanlifer’i võtmes. Küsisin Citroënist omale ühe pika Spacetourer bussi, palusin istmed välja tõsta ning kolisime omadega sinna sisse.
IV päev
Sääretirbi pilkasesse ning jahedasse pimedusse mattunud öö möödus igati rahulikult. Mingil hetkel sõitis meie laagriplatsi juurest läbi üks auto – arvatavasti otsis samuti öömaja, ent siis jäi taas vaikseks ning rohkem polnud enam kedagi kuulda. Arvukad merelinnud olid end kusagile mujale sättinud. Muidu rannaniitudel majesteetlikult patseerivad Šoti mägiveised ning teised sõra- ja sarvilised koondusid sellel öösel samuti kuhugi mujale. Ehk kükitasid vaikides sealsamas kadakametsa varjus külma ja kottpimedat ööd, eluandva hommikuvalguse ootuses.
Nagu ikka, saime ka meie kaunil keskhommikul lõpuks bussist välja ning sättisime end peale väikest hommikusööki kolme viimast Hiiumaa rada võtma. Et seiklus võimalikult vara pihta hakkaks, otsustasime alustada tammteedega ühendatud ning kokku kasvanud Kassari saare servast Orjaku õpperajast.
Orjaku on taas üks sedasorti rada, mida tasub Hiiumaale sattudes külastada. Roostiku vahel looklev laudtee-rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakarele. Õpperajale jäävad lisaks ühele suurele otsa-ronitavale kivile ka kaks vaatetorni. Silmakaarel 6m kõrgune ning Kassari saarel kolmene. Viimase juurde viib mõnus pinnastee. Vaatetorn või õigemini platvorm on toreda vaatega avar koht, ent mingil põhjusel kasutab kohalik fauna seda hooajavälisel ajal vetsuna. Kes, mis või miks, jäigi arusaamatuks. Küll aga tuleb tõdeda, et ilma selle “lisata” oleks seal palju ilusam olla.
Vaatamisväärsuste kohta kirjutab koduleht sedasi: Käina laht on pigem rannikujärv kui merelaht. Selle keskmine sügavus on vaid 0,5 m ja laht on merega ühendatud 3 kanali kaudu. Lahes on kokku 23 saart, mis on madalad ja enamasti pillirooga ümbritsetud. Huvitav ja liigirikas Käina lahe linnustik. Sügisel peatub lahel 10-15 tuhat, maksimaalselt 20 tuhat vee- ja rannikulindu.
Need, kes aga lindude vaatlemisest lugu peavad, või niisama kõrgemaid kohti armastavad, soovitame käia ka lähedalasuvas Orjaku linnuvaatlustornis.
Orjaku rada tehtud, oli aeg ette võtta Hiiumaa pikim matkarada.
Koduleht räägib nii: Suurepärast koormust pakkuv tõusude ja langustega matkarada on läbitav 2 ja 3 km ringina. Suvel metsalooduse nautimist võimaldav rada sobib talvel suurepäraselt suusamõnude nautimiseks. Rada on korralikult tähistatud ja sobib ka võistluste pidamiseks.
Tõsi, kui koormust otsida ning pigem sportlikule looduses liikumisele panustada, on sealsed kaksikringid tõepoolest suurepärased. Niisama looduses matkamise tarbeks on rada aga pigem tagasihoidlikute visuaalsete omadustega. Küll aga leiab rajalt muljetavaldavaid reljeefe, mis minul, kui tagasihoidlikul metsajooksjal, põlve juba esimese ringi keskpaigas lödiks tõmbaks ning kraavi hingeldama ajaks.
Pigem pälvis matkaradadest olulisemalt suuremat tähelepanu Leemeti metsaonn, mis on looduses liikujale tasuta kasutamiseks igaüheõiguse alusel. Metsaonnis on tulekolle ning lavatsid istumiseks ja vajadusel ööbimiseks. Tarbevett saab naabrusest 160 meetri kauguselt Leemeti metsamaja tiigist.
Taaskord on tegemist suurepärase elektrivaba onniga, kuhu matkajärgselt või Hiiumaal kolades varjuda ning kolde soojuses käsi ja varbaid soojendada. Kelle jaoks metsaonnis magamine jääb matkaformaadist tulenevalt liiga “softiks”, teadku, et metsaonni juures on lubatud telkida kuni 5 telgiga.
Peale ringide ära-vantsimist oli aeg sealmaal, et võtsime suuna Hiiumaa viimase õpperaja poole.
Hiiumaa suurima järve juurde viiv ühesuunaline õpperada oli taas üks tore ja huvitav kõndimine. Luidetevahelises nõos paiknevale Tihu järvele avaneb vette ulatuvalt vaateplatvormilt kaunis vaade. Suvekuudel võib kuulata ja vaadelda mitmesuguseid veelinde ning imetleda vesiroose. Platvormile pääseb mööda laudteed, mis kulgeb koos pinnastee juppidega läbi vanade metsade, loopsude ja sookailulõhnaliste rabamännikute. Loodusraja keskmine osa oli ilmastikust ja aastaajast tulenevalt veidi märg, ent laudtee jättis väga esindusliku ja korraliku mulje.
Raja keskossa, paksu metsa sisse, jääb järjekordne lummav metsaonn. Tihu metsaonni pääseb vaid jala ning onn on looduses liikujatele kasutamiseks tasuta. Lõket tohib teha vaid onnis asuval grillrestiga varustatud tuleasemel ja kuna kõnealune onn asub Tihu looduskaitseala sihtkaitsevööndis, pole lubatud selle ümber ka telkida. Tarbevesi tuleb samuti endal kaasa võtta – lähedalasuv järv ei sobi vee võtmiseks, veekiht hõljuva muda peal on väga õhuke.
Ja nii need Hiiumaa 12 RMK loodus- matka- ja õpperada järsku läbi käidud saidki. Oli suurepärane kogemus, harjutus ja ettevõtmine. Ka Hiiumaa muutus selle käigus kuidagi armsamaks ja omasemaks. Olin sinna suveperioodidel ikka vahel sattunud ning lastega majakaid ja tuletorne vallutades haagissuvilatki kaasas vedanud, ent nüüd suutis meie teiseks suurim saar hinge hoopis teistsuguse jälje jätta. Ehk tulenes see hooajavälisest inimtühjusest, mis võimaldas laagripaikades, matkaradadel ja miks mitte ka pealinn Kärdla tänavatel privaatsemalt ja rohkem märgates jalutada. Ehk avas see kogemus matkaradade tarbimise sootuks teisest küljest. Meie kliimavöötmes on “hooajavälist” aega palju rohkem, kui hooajalist ning tegelikult pole ju vaja end tipp-hooajal rahvamassidega koos mööda laudteid ja radu edasi pressida. Või lõkkekohtadele amokki joosta. Tegelikult saab imelisi kogemusi omandada ka hooaaja välisel ajal, kui loodus hoopis teistsuguseid vaateid ja kogemusi pakub.
Mu sügavam mõte on pigem see, et huvitavate kohtade käimiseks pole vaja suve ja hooaega oodata. Sügisel pole õuesooja ja päikest, aga pole ka sääski ega tunglemist. Pigem kohtad oma radadel vaid paari inimest ning saad lõkkekohtades segamatult laiutada ja metsaonne kasutada. Hooajaväliste kondamiste arvelt saab suvedesse jätta hulga uusi, tundmatuid ja avastamata kohti. Kohti, kuhu “ajapuudusel” muidu võibolla üldse ei satukski.
Aitäh!
