Olgugi, et glamping pole just väga vana sõna, on inimesed läbi ajaloo soliidsema ja luksuslikuma telkimise egiidi all seesuguses formaadis lugematuid öid veetnud. Ja ega see sõna väga palju muud tähendagi, kui glamuurse ja telkimise poolmeelevaldset ühendamist. Meelevaldset pole aga selles tegevuses grammivõrdki. Pigem vastupidi. Ka minu enda tutvusringkonnas on inimesi, kes hea meelega telgiks, aga selle mõtte lõpuniviimisest jääb enamasti sutsuke mugavust puudu. Olgu selleks siis külm ilm, käbid, juurikad, liiga vähe ruumi või lihtlabane askeetlikus, mis takistab traditsioonilises telgis end mugavalt tundmast. Glämping on koduse või hotellise mugavuse ning metsatelkimise vaheliseks sulniks lüliks, mis võimaldab telkimise egiidi ning seiklusliku kõla ja tunde mesimagusas oreoolis kõik soovitu teoks teha. Selline formaat sobib suurepäraselt romantiliseks väljasõiduks ka siis, kui kaaslane tavatelgis ööbimisest midagi kuulda ei taha. Proovi – raudselt jääb rahule!

Glämpingu ajaloo kohta kirjutab Wikipedia nii:

Ajalooliselt kõige ekstravagantsem telgis ööbimine leidis aset 1520. aastal Põhja-Prantsusmaal. Seal toimus 17-päevane diplomaatiline tippkohtumine riikide suhete parandamiseks Inglismaa kuninga Henry VIII ja Prantsusmaa kuninga François I vahel. Mõlema kuningriigi peale oli kokku umbes 2400 telki, mis olid valmistatud siidist ja kuldniidist. Janukustutust pakkusid purskkaevud, milles voolas vee asemel punane vein. Sisustus oli enamjaolt kullatud.

400. aastat hiljem, 1920. aastatel muutus rikaste ameeriklaste ja inglaste seas populaarseks safari eesmärgil Aafrikas reisimine. Majutamiseks kasutati safari-telke, mis olid mugavalt sisustatud. Näiteks reisis endine Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt 1909. aastal oma pojaga Mombasasse ning nende telkide sisustuse juurde kuulusid mullivann ja 60 raamatust koosnev raamatukogu.

Minu esimene glämpingu-kogemus pärineb eelmisest suvest, mil me Johannes Trallaga tema uhket tsikli-euro-sarja tehes Rummenia mägede vahel ühte seesugusesse ööbima jäime. Asja tegi põnevamaks asjaolu, et sõitsime sinna pimedas mööda käänulist mägiteed, ega teadnud päris täpselt kas ja millal me sinna üldse kohale jõuame. Hommikuvalguses oli pilt aga suurepärane ning möödunud öö jättis kustumatu jälje.

Sarnase kogemuse saamiseks ei pea ka meie-maal kaugele minema. Kõrvemaa Matkakeskuse hoovil laiutava tiigi kõrval on üks seesugune olemas. Lisaks looduskaunile asukohale on lähiümbrus rikastatud kõikvõimaliku mugavusega – saunad, söögikohad, renditav spordiinventar ning lõppematud matkarajad, mida väljasõidu mitmekesistamiseks jalge- või ratastealla võtta.

Tegelikult ei pea mitte millegi pärast muretsema. Vaja on vaid ise kohale tulla. Elekter on telgis olemas, puud samuti, et klaasseintega kaminasse õhkkonda loov tuli läita. Terrassil saab grillida, tiigis ujuda ning pinkidest voodeid voltides luua just nii laia magamisaluse, kui parasjagu vaja on. Kui on aga plaan seltskonnaga ümber mõnusa kamina istudes juttu vesta või mõnda tähtsat koosolekut pidada, mahutab järvetelk kuni 10 inimest.

Nii nagu eelmiselgi korral, mängis ka nüüd saatus järvetelgis ööbimise meile teele ette. Piiga plaanis sõbrannadega sünnipäeva pidada ning broneerisime talle selleks tarbeks Kõrvemaa matkakeskuse väikese palkmaja. Programm nägi ette, et sussutame grillmajas õhtusöögiks vajalikud asjad valmis ning laseme piigad õhtusele programmile. Aga et ise kättesattunud olukorda ära kasutada (pidime ju ikkagi veidi valvesse jääma), otsustasime ka ise matkakeskusesse jääda ning katusetelgi asemel veidi glamuursemalt öö veeta.

Et piigad kogu kollektiiviga autosse ära mahuks, võtsin selleks nädalavahetuseks 8-kohalise Citroën SpaceToureri ning pakkisime plikad koos kõikide kompsudega autosse. Sekka veel enda laagri- ja magamisasjad, et kõik vajalik endaga ilusasti kaasas oleks. Olgugi, et kõik magamiseks vajalikud asjad saaks ka kohapealt, läksime meie seda teed, et andsime varasemalt soetatud paksule õhkmadratsile vahelduseks tööd ning võtsime sellele lisaks vaid lina kaasa. Tekid-padjad ootasid meid juba ees. Samuti olid kaasas kõik vajalikud snäkid ja vein, et end sulnil lembeõhtul hästi tunda. Kohale jõudes voltisime kahest pingist voodid, sättisime need kõrvuti ja tegime pesa valmis. Kuivad puud süttisid muretult ning kaminasoojus ja -hõng lõid kibekiirelt õige õhkkonna.

Hommikusöögi plaanisime jätta matkakeskuse kanda. Pole ju midagi mõnusamat, kui pika hommiku järel end vaikselt laua taha sättida ning lasta endale head ja paremat ette kanda. Värske hommikukohvi kõrvale tekivad ju alati head mõtted ning uus ja meelalt veniv päev vajas põnevat tegevust.

Hommik sattus aga erakordselt venima ning hilisel lõunatunnil kohale jõudes selgus, et menüüvalikusse olid lisandunud käsitööburksid, mis kohe ka ilma pikema jututa loosi läksid. Pulled Pork on läbi aegade mu suur nõrkus olnud. Ei pidanud ka sellel korral pettuma. Proovige kindlasti!