Isikliku püsivarustuse lahkamine on jõudnud valgustandvasse punkti ning pajatab sellel korral pealampidest. Pealamp on mul alati kaasas. Ja kui nad juba kaasas on, läheb neid ka pidevalt vaja. Eriti läheb lampe vaja siis, kui ühtegi kaasas pole, onju! Aga selle triki on elu mulle juba selgeks õpetanud ning nüüd olen end mõnede püsivarustusse kuulevate pealampidega ümbritsenud.
Kui ma 2011. aastal esimest korda pikale automatkale (Mongooliasse) läksin, haarasin Matkaspordist kaasa kõige odavama Petzli pealambi. Ikka selleks, et näeks, mida õhtupimeduses laagrilaualt suhu pistad. See oleks tänaseks juba nii hirmus vana ja sisse töötanud, ent Kasahstani piirivalvurite arapi käigus läks toosama väärt valgusallikas igaveseks kaduma. Ju oli kellelgi rohkem vaja.
Igatahes… reisilt tagasi tulles otsin uue. Taas kõige odavama, sest vana töötas ilusasti ning täitis kõik lambile usaldatud ülesanded. Ka patareid peavad selles pealambis üllatavalt kaua vastu. Kõnealune lamp elab muretult tänaseni. Kuigi jah, peapael hakkab vaikselt oma elastsust kaotama.
Hoolimata sellest, et mu enda tavaelus käredamaid pealampe vaja ei lähe, olen aegade jooksul siiski mõned sellised soetanud. Nende peamine ülesanne on olnud täita ülikerge ja vastupidava kaameralambi funktsiooni. Väikesele ekspeditsioonikaamerale ju rasket akusid magustoiduks söövat valgust külge ei seo ning nendes karmides tingimustes, kus me 4x4Reisidega kondame, peavad pealambid nii kui nii paremini vastu. Tõsi, ühe vägeva „isenägeva“ silmaga lambi (Petzl NAO) suutis -40 kraadine külm siiski lolliks ajada. Muidu töötas lamp kaameral väga hästi ning pakkus paljudes kohtades elutähtsat valgust. Järgmiseks „kaameralambiks“ sai Led Lenser H6, mis oli veelgi kompaktsem ja kergem ning äärmiselt mugava manuaalse valgusvõimsuse regulaatoriga. Kõnealune lamp on tänini kaamera küljes ning teeb ustavalt oma tööd.
Seega polegi tavalisel pealambil muud teha, kui ninaesist valgustada. Suurel sport-kiirusel ma pimedas metsas ei jookse või rattaga ei sõida, orienteerumisega ei tegele jne. Tõsi, vahel kannab pealamp välja ka sulni laagri-laualambi rolli. Tuleb vaid põlev lamp vastu veepudelit asetada ning valguskuma laiub malbelt üle laua.
https://www.canadiantire.ca/en/howto/project.html/project/sports-and-rec/how-to-make-a-camping-lantern/category/Sports-Rec.html
Teiseks lambiks on LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi. Ma ei olnud enne selle isendiga kohtumist akuga pealampe kasutanud. Laetav toode tundus vahelduse mõttes aga väga huvitav. Eriti veel sellises võtmes, kui akudest lugu ei pea või voolumahuti tühjeneb, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub. Laetav lamp on end tänaseks igast küljest õigustanud. Laagriöölt kodu poole sõites ühendan lambi auto vooluvõrku ning järgmisel korral on täisjõus valgusti taas käepärast võtta.
Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötas mul ühel autoreisil peamiselt õhtuse salongivalgustusena, sekka sutsu muud vaatamist. Meeldiv on antud lambi puhul ka see, et kui soovin täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.
Minu pealambid elavad autos. Hoiavad vilkalt peatugede ümbert kinni ning on vajadusel lihtsasti leitavad ja haaratavad. Neil on seal hea olla. Uksesahtlis koos Leathermani ja muude pussnugadega olelusvõitluses räheldes võib lääts hõõruda või kahjustada saada. Muudesse laegastesse peites ei pruugi lampe aga vajalikul hetkel üles leida.
