Nagu oodata oli, kallas öösel koledasti vihma. Meie magasime aga soojas kämpas, eelmise päeva asjad ilusasti kuivamas. Varustuse korrasolu teeb meele kuidagi mõnusalt rahulikuks ja aitab uuele päevale raginaga vastu minna. Paraku sadas ka hommikul. Vedasime vihmakiled selga ja sõitsime Tütüri kaevandusse. Seal testib lisaks muule Kone liftifirma oma moodsaid lifte. Üks selline kosmiline viis meid liftinäidu järgi 112 meetri sügavusele. Kõikvõimas internet väidab aga, et muuseumi sügavus on kõigest 80 meetrit. Vahet ju tegelikult väga polegi, küll aga kiitlevad nad väitega, et selles kaevanduses leidub maailma kõige sügavamal asuv liivakast. Saun on neil seal samuti, aga sügavaim on siiski Rootsis Kirunas. Umbes 400 meetri sügavusel. Muusosas oli tegemist igati laheda kaevandusega. Lisaks tava-inventarile oli selles mõeldud ka lastele ning vaheldus tegi endalgi meele rõõmsaks.
Vihm jätkas sadamist ning tegi seda Salo linnani välja. Seal saime vihmariided lõpuks seljast, sõime pooliku-südame pitsat ja hulkusime veidi linnas. Viimane uitamine pidi aset leidma Turu linnas. Vajutasin märja kindaga googli mymapsis õigest punktist sutsu mööda ning navi ajas meid läbi koletu ummiku vana kindluse juurde. Sisse sinna ei saanud, sest Turusse jõudnud Tall Ships Races’i melu oli kogu piirkonna vallutanud. Vahtisime suuri ja väikeseid laevu ja aluseid ning plaanisime vanalinna järgmiseks hommikuks jätta. Lootuses, et äkki on liiklus veidi järele andnud.
Ööbimiseks sõitsime poolsaare otsa hiiglaslikku kämpasse ning selle väravas andis “noore pensionäri” (20 aastat vana BMW) sidur või sidurikorv saba. Seega siia me jääme. Õnneks lõppes kämpas, mitte kusagil vihmasel maanteel. Tehnikasport, nagu teadjamehed ütlevad. Ei saa küll öelda, et antud hetkel kuidagi lohutaks.
Nõnna, eile hilisõhtul jõudsime koju tagasi. Sõber Rix tuli käruga järgi ja tõi meid koos “noore penskariga” Eestisse. Samas tuleb saatusele tänulik olla, et ta meid Poola asemel ikkagi Soomemaale suunas. Sinna Saksa-Poola piirilähistele, kuhu me selleks ajaks oleks välja jõudnud, olnuks palju kaugem järele tulla 🙂 Eks nüüd siis näeb, mida defekteerimine näitab. Ühest küljest terendab ebamõistlik remondikulu, teisalt tasub aga õnnele loota. Loodetavasti saab selle rattaga veel sellel aastal teele. Tehnikasport, ju nõu!
