Kolmas ja neljas päev. Startisime hommikul ühte vana vesiveskit vaatama. Vaadata saigi, sisse aga mitte. Ka näitusele mitte, kuhu oli üks kohalik kunstnik üle tuhande betoonist pisi-kuju vaatamiseks välja pannud. Mõnekümne kilomeetrise kruusakatse järel jäi meie teele vääriskivide muuseum. Kuraator haaras kohe võimalusest ja hakkas kiviotsimise tuuri müüma. 40 eurose pileti eest pidi umbes 150 euro jagu kive leidma. Äss dill, aga üldse ei huvitanud. Tegime näitusesaalis tiiru ja panime Imatra poole leekima. Sinna lubas google Karjalaste vabaõhu-külamuuseumit. Õhku oli, mingid kössis majad ka, aga kõik kahjuks kuidagi nii trööstitu, et ei hakanud isegi pilti tegema. Lappeenrantas oli seevastu aga hiiglaslik liivaloss/taies ning pisike Karjalaste muuseum. Põhirõhuks järelhüüd kunagisele pealinnale Viiburile. Kolasime veidi linnas ja võtsime suuna Savitaipale kämpasse. Kohale jõudes keris taeva musti pilvi täis ja kukkus vihma kallama. Jooksin telgi kiirelt püsti ja loopisin kogu kola sinna. Sadas süvaööni. Palju!
Hommikul pakkisime veidi märja telgi kokku ja panime järgmise punkti poole leekima. Verla mastaapses vesijõul tööd vehkinud tootmiskoondises said kaldale parvetatud kuuskedest tasapisi papp. Muuseumituur maksab 15 eurot inimese kohta ning need saavad alguse igal täistunnil. Tasub minna. Seejärel ei saanud me kuidagi Lahti mootorrattamuuseumist mööda sõita. Sobivasti olid sinna rändnäitusena jõudnud ports vanu BMW mootorrattad. Samas majas asub ka Ace Cafe Lahti, mida on külastanud hulk kuulsusi. Nende seas ka OCC süütenöörita lenksuvunts Paul Senior.
Nüüd oleme aga juba teisel pool Helsingit, et homme Tütüri kaevandusse minna. Peatume hetkel mökkis. Ilm on sajune, telk vajab kuivatamist ja mis Soome see ilma mökkita ikka on.
