Kotkas on omajagu vaadata. Lisaks looduslikule ka skulptuuride alle ning igavesti äge mereteemaline muuseum. Paraku ei müüdud kleepekaid ka selles linnas, ega teisteski, mida täna väisasime. Mis on omakorda veider, sest alates polaarjoonest võid kasvõi end üle kleepida. Kotkaga on mul aga oma side – sama nime kandis teise mikrorajooni nö “kodupood” ning selle vahet said mu noored jalad esimese elupoole uhkelt joosta.
Järgmiseks Hamina, mis on juba seetõttu huvitav linn, et kogu linnasüdamik asub igavesti pirakas bastionis ning selle ääred ei seisa niisama jõude – ühe hoovi on enda alla võtnud hiiglasliku katusealusega ürituste-koht, teises mängivad kohalikud siinset versiooni pesapallist jne. Ühesõnaga – tegus!
Järgmisena ootas ees punkri-muuseum. Esmapilgul nii-ja-naa tundunud rajatis osutus lõpuks igati huvitavaks käimiseks. Kusjuures, sinna sõitmiseks valisime selle tripi ägedaima tee. Kohe Haminast väljudes suunavad sildid Museotiele ning see on kaunis väänamine. Nüüd oleme aga üsna piiri ääres ja jääme siia ööseks. Lihtne kämpa suure järve ääres.
