Olgugi, et ma pean end peamiselt ikkagi automatkajaks ning sellisena mind enamasti ka teatakse, olen ma telkimise ning sellega seonduvaga tublisti kokku puutunud. Juba kasvõi sellel põhjusel, et olen umbkaudu 90% 4x4Reiside suviste ja paaril korral ka talvekuupäevadel aset leidnud matkaöödest (Iraan ja Aafrika) mööda saatnud telkides. Ja seda kõike väga erinevates tingimustes.
Kõrgeimaks temperatuuriks vast kuivanud Araali mere kõrbe Usbekistani poolel kogetud röögatu 48 soojakraadi ning jahedamaks ööks ehk Maroko mõned miinused. Sellises temperatuuris pole ju iseenesest midagi hullu, aga suvevarustuses (suvine telk, lebo, magamiskott ja riietus) jäi see mugavus-skaalal ikkagi kaugele sellest, mis ka positiivsema maailmavaate juures mõistlik oleks tundunud. Mäletan, et telgikangas krõbises tuule käes kui habras šokolaadipaber. Siiani tulevad külmavärinad peale… Suurimaks ööbimiskõrguseks on aga värske 3240 meetrit ja ega sealgi liigse sooja pärast muretsema pidanud. Pigem vastupidi.
Samuti olen telgis üle elanud kaks liivatormi, hulga selliseid vihma-öid, mil taevast vett kohutavas koguses alla karjus ja voolav vihmavesi ähvardas telgi endaga kaasa viia ning proovinud magada selliste tuuleiilide kiuste, mis telgikatuse tekina üle magajate surub. Ühesõnaga… mõned kogemused on.
Eelmine telk oli auga jõudnud välja oma teenistusaja lõppu. Sajad ööbimised olid jätnud sellele oma jälje. Kõik maastikust ja oludest tekkinud augud olid küll ilusasti teibiga parandatud, ent kangas ise juba sedavõrd hõre, et sipelgad, sajajalgsed ja muud ebameeldivad putukad pressisid end ikka kusagilt sisse. Katuseäärtesse olid teravad kivid oma unustamatud allkirja-augud jätnud ning õhuvõrgud olid sõna otseses mõttes tapetud sääskede, kihulaste ja muude mutukate kehanektarist puna-kolla-roheliseks värvunud. Ühesõnaga… käes oli päramine aeg väärt telk puhkusele saata ning uue matkakoduga järgmisele reisile tuisata.
Eelnevate aastate ja kogemuste põhjal oli üsna selgeks saanud milline peab meie uus reisitelk olema. Kuna magame selles enamasti kahekesi ja telki kaasavõetavaid asju võib olla päris palju (et autos magajad sinna ilusasti ära mahuks) pidi meie uus telk olema kindlasti kolmene. Samuti oli vaja kahte ust, et öösel vetsu minnes või hilisemalt magama tulles kellestki üle ei peaks ronima. Sama tähtis oli asjaolu, et telk pidi püstitatud asendis püsima ka siis, kui maapind ühtegi telgivaia vastu ei võta. Õhuvõrgud pidid aga olema sedavõrd tihedad, et kihulased end sellest läbi ei pressiks. Suuremat nuhtlust on telgis raske välja mõelda…
Alumiinuim-kaared on alati vastupidavamad ja kergemad ning seetõttu pidid ka need uude komplekti kuuluma. Samuti pidi telki saama kasutada ka ilma katuseta. Vahel on liikuvam õhk olulisem, kui vihma- ja tuulekindel kate. Telgi kaalu mõttes polnud aga väga vahet. Nii kui nii loksub auto pagasiruumis või katuseboksis ühest laagripaigast teise.
Sellistele nõudmistele vastavaid telke pole just palju. Aga õnneks on mõned tootjad, kes sobilikke toodavad ning teevad seda sellisel tasemel, mis lasevad telke ka väga pika ja intensiivse perioodi jooksul muretult kasutada.
Uue ja kõigile eelnevatele kriteeriumitele vastava telgi (Elixir 3) leidsin MSR’i tootevalikust ja see oli õnneks kohe ka Matkaspordist võtta. Kattevalikuid oli kaks – helehall ja roheline. Valisin viimase, sest ehk aitab tumedam kate hommikupäikesel veidi pehmemal ja jahedamal toonil telki paista. Suure plussina tuli telgiga kaasa telgipõrand, mis aitab telgil ka koledamal pinnasel vähem määrduda ning annab veidi andeks ka teravamad okkad, roikad ja kivid, mis muidu takistuseta telgi põhjale auke sisse hakkaks suruma.
Veelgi ägedam oli see, et telgipõranda sai nurkadest telgikaarte külge kinnitada ning see tuli telgiga truult kaasa ka siis, kui asukohta oli vaja veidi muuta. Samuti kulus kate marjaks ära telgi pakkimisel. Kuiva ja puhta telgi sai tolmuse või maa-niiske aluskatte sisse mugavalt rulli keerata.
Kasutamise käigus selgus, et niiskemal ja tuulevaiksemal ööl suutsime telgikatte alla siiski mõningase niiskuse korjata. Suurema rapsimise käigus (hommikul telgis asju pakkides) tilkus osa sellest tilkadena õhutusvõrgule, kuid tänu tihedale võrgule vesi sealt sissepoole edasi ei imbunud. Tõsi… kui võrgust näpuga üle tõmmata või pakkimise käigus peaga togida, imbus vesi sellest ikkagi läbi. Märkimisväärseks probleemiks see ei osutunud, aga sellega tasub arvestada. Selle vastu aitab aga see, kui kõik telgikatte servad vaiadega maa külge kinnitada. Nii saab kuivatav õhk igalt poolt muretult läbi liikuda ja liigse niiskuse endaga kaasa viia. Sama teema kehtib põhimõtteliselt kõikide telkide kohta. Kinnitamata katte pressib ka kergem tuuleiil vastu telki ning õhk ei pääse liikuma.
Tootearenduse käigus avastasime viisi, kuidas hommikul telgikate kiiremini kuivasks saada. Situatsioon iseenesest lihtne – ärkamise ja edasisõitmise vahele ei jäänud enamasti nii palju aega, et päike oleks saanud telgikatte ilusasti ära kuivatada. Appi tuli aga veekaabits, mis oli originaalis mõeldud auto akendelt vee eemaldamiseks. Seda peamiselt sellel põhjusel, et koledaks kuivavad veejooned filmimist segama ei jääks.
Tuli välja, et antud kaabitsaga sai ka telgikattelt suurema vee maha tõmmata ning pind kuivas seeläbi kordades kiiremini. Kahjuks avastasime selle võimaluse alles reisi viimasel hommikul. Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen uue telgiga väga rahul. Ülesseadmine on lihtne ja kiire ning tihe võrk pidas kinni kõik kutsumata külalised. Telgialuse katte kasulikkusest ja funktsionaalsusest ei hakka siinkohal rääkimagi – mul on meeletult hea meel, et see telgiga kaasas oli. Telk võtab kokkupakitult vähe ruumi ja on oma 3,16 kilogrammiga igavesti mugav ja kaasaveetav matkakodu.
